Fotograafiast ja "Videvikust"

Fotograafia on imelik. Nagu päriselt. See kaotab aegajalt oma võlu. Minu jaoks vähemalt. Sest... keegi teeb mingi pildi.. nääh.. pole midagi erilist, kuid siis ta paneb sinna mingi fade'i või bw effekti või lihtsal tuunib äärmustesse ja siis see pilt on maailma kõige specialim pilt. Mulle ei meeldi fotograafia sellisel juhul. Jah, ma teen seda ise ka, sest tõesti.. tuunimine muudab pildi erilisemaks, kuid... see pole fotograafia see on rohkem foto(shop)graafia. Vaatasin ka ennist üht pilti ja mõtlesin wow.. see pilt on lahe, kuid siis vaatasin ja mõtlesin, et kui see nüüd oleks olnud niisama, ilma kogu selle seepiata and so on.. siis see poleks üldse eriline. See oleks lihtsalt mingi plainass. On üks blogi, mida ma jälgin - Why we love life - ja see kutt teebki pilte selle tagamõttega (vähemalt nii ma olen aru saanud), et ta photoshopib neid pärast. Ehk siis.. see ongi tema stiil. Ja vahel, vahel ta on teinud ka mingi pildi, mis pole photoshopitud aga ta on tabanud midagi väga lahedat või.. kuidagi see pilt on nii huvitav, et .. et seda polegi vaja tuunida ja see näeb vinge välja. See on küll lamp ja imelik, kuid see on .. huvitav.
Niisiis mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et mis kurat see fotograafia on? Ma jäin sellele lihtsalt mõtlema ja siis ma leidsingi, et ma ei taha teha pilte millesti randomist ja siis seda tuunida ja öelda, et vot kus ma nüüd tegin kunsti, kui see pilt vb on midagi väga suvalist, lihtsalt üks pilt sajast. Selle tegemiseks kulus 1 sekund .. ei vähem... 1/250 sekundit aga sellest pildist mingi "kunsti" tegemiseks läks pool tundi, sest ma kobasin photoshopis.
Ma ei taha nüüd öelda, et ei ma kunagi ei tuuni enam pilte. Muidugi ma teen seda, kuid see on lihtsalt naljakas.. Mul pole ammu olnud tungi midagi pildistada.. mul pole lihtsalt ideed, kuid ma nüüd ükskord võtan end kokku ja saan migni idee ja siis ma tahan pildistada.. inimesi (hint) ja .. ja siis ma tuunin seda pilti, kuid ma enne seda tean, et ka värvidega mängimiseta on see pilt huvitav ja väärtuslik.
Vot. Jõudsin tuumani välja.

Vaheaeg on käes. Juba nädal aega, kuid nüüd hakkas see vaheaeg, kus sa puhkad pühadest. Ja.. ütleme nii, et mul tuleb selline rahulik nädal. Veidi kultuuri, veid kooli (?!) ja veidi laulmist.
Eile ma käisin koos Merelle ja Kaisa ja Roosiga kinos. Käisime vaatamas "You Will Meet a Tall Dark Stranger" by Woody Allen. See oli täpselt Allenilik film. Humoorikas. See meenutas mulle raamatut "Scotland Street 44", sest ka selle sisu oli selline.. et oli võetud nagu mingi periood mingite inimeste elust ja siis sellest raamat tehtud. Praegusel juhul siis film. Lõpp jäi.. ära ja oligi selline.. poof! nüüd kõik. Mind hullult ärritas üks karakter ja ühest oli mul lihtsalt kahju.
Mul on alati vanadest inimestest kahju.
Peale kino läksime Roosi ja Merellega istuma. Me käisime veidi ringi ja lõpuks maandusime Bristos - kus btw on võileivad veel kallimaks läinud. Niisiis.. kui ma nüüd Piiaga kunagi kihlveo teen, siis varsti hakkan ma poole Bristo hinnaks välja käima seda, mis kunagi oli terve Bristo hind. Novot.
Aga me istusime seal ja rääkisime juttu, veidi klatši. Mina üllatasin Roosit ja Merellet ja nemad üllatasid mind. Nad on ääretult armsad inimesed ja mul on hea meel, et mul on au olla nende sõber.
Aga siis me jäime veidi kauaks istuma ja kui lahkusime nägin ma Bristo aknast, teisele poole Anton Hellen Tammsaare parki, et minu buss on juba Viru keskuse taga ja ma pidin jooksma. Jõudsin bussile ja sõitsin koju.
Kodus.. haha! see oli nii naljakas.
Telekast tuli ju "Videvik". Piia, kas sa vaatasid seda? Ja siis kui ema seda mulle ütles ma kohe hüppasin püsti ja hakkasin naerma. Läksin ja panin siis oma teleka tööle ja mingi ime läbi jäin seda vaatama.
See oli nii naljakas. Tõesti oli. Aga samas.. see oli tuhat korda parem, kui kõik teised Videviku Saaga filmid siiani on olnud, sest tõesti.. See oli ju tehtud ehku peale, et äkki tuleb välja ja siis see tuli välja ja nüüd on kõik teised osad üksteise lakkumist täis. Miks?
Ja ma vaatasin ja naersin ja mõtlesin, et heh kui naljakas ja siis tuli lõpp ja ma mõtlesin, et ohh kui ilus. Ma ise ka imestasin, et see mulle veel peale läks. Aga samas see on siiski kohati naeruväärne.
Siiski mul on hea meel, et ma lugesin selle saaga läbi ja lugesin selle läbi just siis kui see veel mulle peale läksvõi.. noh.. siis kui kõik see Videviku hullus maailmas nii naeruväärne polnud. Aga raamat on parem. Jah on. Sest "Eclipse" on ju mu lemmik osa.. ja olgem ausad ma olin filmis pettunud, sest no.. see oli halb. Aga raamat on hea, sest see jätab ju alati fantaasiaks ruumi.. film ei jäta. Kunagi ei jäta.
Mu küüs murdus jälle ära. Lambisest kohast.
Ma lugesin eile enne magama minekut oma sõnumeid. Mul on neid seal nii palju. Neid on seal sellest 2009 aastal toimunud Kätu sünnipäevast. Hästi paljud sõnumid on nii naljakad. Nt. see kui Ats läks hommikul kooli ja avastas, et kooli oli vaja tulla kolmandaks tunniks. Mul oli tast nii kahju. See juhtus 30. aprillil.
Ma nägin täna unes kooli.. vene keele tundi, kui täpne olla. Kõik pidid midagi vastama.. kell helises ja siis õpetaja pani oma arvutist Jacksoni "We are the world.. we are the children..." laulma ja siis me läksime koju ja siis järsku terve kool oli seda laulu täis, sets vene keele õpetaja arvuti on ühendatud selle suure kõlarisüsteemiga ja nii siis ta lasi sealt erinevaid laule. Siis ma ärkasin üles.
Ma vaatan täna "Lost"-i veidi. Sest ma ei viitsi homme vaadata ja laupäeval olen Rotermannis esinemas niisiis.. ma ei saa seda vaadata.
Pöidlaküüs murdus ka.