Nädala võib kokku võtta nii:Oli kool. Koolis oli tüütu. Inkas sain kaks viite - olin üllatunud. Ei, kolm, sest teate mis? Ma sain passiivse hääle töö veerandveaga viie! Ma ei olnud üldse õppinud ja teate, mis kõige parem? Ma ei spikerdanud! Amazing! Tundsin ennast ülejäänud kolmapäev nagu geenius.
Käisin ka Õnnise juures luulet ette lugemas. Otsustatud! Loen Rummot. Teine otsus, mis tuli vastu võtta oli WF suhtes. Sellega on ka otsustatud! Oleme Kaleviga paar korda proovi teinud.. 3-duuri lugu.. mis seal ikka! Mikrisse lauldes kõlab aga halvasti.. mulle ei meeldi mikrid. Mõnikord meeldivad. Aga praegu mitte.
Ma ööbisin see nädal kaks korda Piia juures. Mul oli nohu tulemas, kuid Sudafed aitas! Õues on soe. Reedel peale kooli tantsisime Kaisaga kooli koridoris, sest võimlas oli mingi trenn ja aulas oli teatriõpe.
Aga nädalavahetusest ma räägiks pikemalt, sest see oli tegevust täis.
Nimelt laupäevahommikul ma läksin linna. Bussis lugesin Paul-Eerik Rummot ja mõtlesin, et wow! Lihtsalt wow! Mul on kahju, et ma taasavastasin luule siis, kui kõik mu raamatupoe kinkekaardid olid juba realiseeritud, sest praegu ma annaks ükskõik mida, et saada endale kas Juhan Viidingu või Rummo kogumikku. Ohjah. Igatahes. Mina jõudsin Balti Jaama ja mulle jalutas vastu Liisa. Siis helistas Piia, kes ka varsti jõudis. Trammipeatuses kohtasime Annat.
Läksime kõik koos täikale ja tulime sealt tagasi asjadega. Üllatavalt hea täika oli. See on lahe, kuidas müüjad päris ei taju, et kui ma küsin hinnast 1€ alla, siis see on ju 15.- alla. See on lõbus. Niimoodi sain ma endale 3€ asemel 2€ maksva mantli (Piia sai ka! Lahe müüja oli!!) ja siis ühe toreda kleidi. Hoolimata sellest, et sain ainult kolm asja (kolmas oli käevõru) olen ma rõõmus, sest see on minu kohta väga hea saak. Liisa läks. Piia läks. Meie Annaga läksime Bristosse. It'd been a long time ja seal olid värsked saiad ja see maitses imehea.
Siis ruttasin isa töö juurde, kus tegin järgnevad 4 (?) tundi klassiraamatut. Tuleb täitsa tore ja ma jäin rahule. Esmaspäeval peab ainult viimased lihvid tegema. Liisa tuli ka sinna ja siis me juba läksime Vanalinna.
Liikusime Laiale tänavale ja kuna õues oli juba külmemaks läinud läksime kohe Nukuteatrisse sisse. Istusime kohvikusse maha ja rääkisime sutsu juttu. Eemalt nägime tuttavaid (see oli alles algus). Siis tuli kohvikuneiu meie juurde ja küsis, kas me tahaksime saiu. "Ee... raha.. ei.. ei ole.... ei taha vist nagu." Ta ütles, et need on tasuta, sest ta peaks nad tegelikult ära viskama, kuna homme on tähtaeg. Nii me siis sõime saia ja kooki. Siis hakkas aga tuttavaid nägusid aina juurde ja juurde voolama. Ja neid imbus ja imbus ja imbus ja mul hakkas kohe päris naljakas. Üks hetk saime saali ja istusime Liisaga maha ja siis hakkas esimene etendus. Ma vist peaks mainima, et me olime 32.KK teatriklassi lõpuetendustel. Novot. Ma etendustest väga ei räägiks, sest ... ma ei oska neist midagi rääkida. Peale selle, et teine etendus oli parem, kuid siiski jäi kohati väga segaseks. Teises etendused mängis ka Kerttu ja Kätlin ja veel paar tuttavat nägu. Oh well.. peale etendust puhusime Kerttu ja Kätliniga paar sõna juttu ja siis läksime ära.
Siis ma suundusin kunstilisest õhkkonnast väga poliitilisse õhkkonda. Läksime Piiaga viimasesse "Valmisstuudiosse" Sellest siis nii palju, et debatt oli väga lahe, teravmeelsusi oli palju (mis oli veel lahendam) ja.. ma leian, et Sven Mikser on tore. Aga, mitte poliitikast ma ei taha rääkida. Ei. Nimelt. Ma tahan rääkida, sellest, et igal inimesel maailmas on teisik (Piia usub sellesse sügavalt). Eilne "Valimisstuudio" oli minu jaoks aga kõige suurem tõestus sellest. Nimelt. Publikus, Keskerakonna pooldajate seas istus Stefani teisik. Ja ma ei räägi sellisest sarnasusest, et neil on samasugune lõug või samasugused prillid. Ei! Ma räägin sellest, et neil oli samasugune lõug, samasugused prillid, samasugune soeng, samasugused silmad, samasugune pilk jne jne jne .. Nad olid kaksikud! See oli hirmuäratav, kuid samas naljakas. Tõsiselt naljakas! Nojah. Mul on kahju, et me sellest sarnasusest pilti ei teinud.. aga las ta olla.
Siis ma läksin Piia juurde, kus me vajusime magama ja siiiiiis hommikul ma tegin pannkooke. Tegime Piia kapi tühjaks (ta saab oma tuppa uue kapi) ja siis läksime kinno.
Peale väikeste viperuste jõudsime Solarisse ja ostsime piletid. Film: "Black Swan." Ma pole mitte kunagi mitte ühegi filmi jooksul reaalselt värisenud, kuid eks ükskord on ikka esimene kord. Väga hea film. Väga õudne film. Väga psühh film. Kinosaalist väljudes mul sees keeras veidi... hirm. Või pigem šokk. Jah, šokk. Oli ikka õudne film. Aga hea. Õudne. Aga hea.
Olen nüüd õhtu otsa teinud muusikaajaloo konspekti. Enda jaoks läbi töödanud ja ümber teinud.
Lugesin ennem aasta taguseid postitusi.
Tahaks mingit head raamatut lugeda. Aasta tagasi ma lugesin raamatut "Rhett Butler's People" ja enne seda olin just lugenud "Wikmanni poisse." No mulle üldse ei meeldi kirjutada raamatute ja saadete nimesid, sest ma ei suuda neid käänata, sest siis ju nimi muutub. Õõh.
P.S. Kreeka eurolaul on valitud ;) Väga erinev tavalisest.
Voy a dormir? No sé.
Hasta luego!
0 kg maiustusi:
Post a Comment