Me armastame ooperit!

Eelmine nädal oli üks meeletult edukas nädal! Olen rahul. Esmaspäeval ma veel lõpetasin isa töö juures raamatut ja esikaas tuli trükist välja ja nägi täitsa tore välja. Aga teisipäeval ma sain kätte valmisprodukti ja see nägi juba vinge välja. Ikka väga lahe. Sama päev oli ka WestFesti eelvoor.
See aasta on üldse WestFestiga kõik kuidagi utoopiliselt läinud. Nagu on tunnet, samas pole.. üleüldse mu lauluhääl on otsustanud lolliks minna ja siis ei allu mu kontrollile. Käisin, nägin, laulsin. Midagi väga sassi ei läinud.. telepaatia Kaleviga töötas. Kui ma mikrofoni ära panin mõtlesin, et... läheb kuidas läheb. Juba oli täitsa savi. Päeva lõpus sain teada, et sain edasi. Ka Liisa sai.. ja Aigar. See oli kõik meie klassist.
Kolmapäev ma tulin peale kooli koju ja olin kodus. Olin arvutis. Olin oma toas arvutis!! Jah! Maarja oli meil ja siis tal oli läpakas ja siis ma olin arvutis. Kohe mõnuga. Mingi hetk muidugi väsisid silmad ära.
Ma ei kannata seda ... täna tegin.. eile tegin sissekannet, kuid ma tunnen, et pean kuhugi seda kirja panema.. nii et ... kannatage ära.. ma kohe jõuan nädalavahetuseni, mis oli vaimustav.
Nädala neljandal päeval oli suurimaks sündmuseks deklamaatorite konkurss, mis oli see aasta saavutanud erilise mastaapsuse. Rahvast oli oi-kui-palju ja see oli hirmutav. Või.. mitte hirmutav, vaid pigem häiriv, sest kõik ei saanud aru faktist, et deklamatsioon algab vaikusest ja siis jäi palju kuulmata. Tegime Liisaga palju märkmeid ja kokkuvõtvalt võiks öelda, et mulle ei meeldinud see, mida ma kuulsin. Oh.. oli pärleid! Muidugi oli! Selle massi juures pidigi olema, kuid ma oleks tahtnud selle massi sealt eemaldada. Ma oleks tahtnud, et see oleks olnud jälle selline väike nohiklik üritus, kus täitub vaevalt veerand saali. Ärge saage must valesti aru... publik on hea! Väga hea! Konkurent on hea! Kuid... mitte igasugune publik, mitte igasugune konkurents. Hea publik ja konkurent on selline, keda läheb korda see, mida laval tehakse.
Gümnaasiumi ajaks oli rahvast juba vähem... juba nii palju nagu tavaliselt tervel üritusel kokku ja siis oli juba tore. Liisa käis ja luges... väga ilus. Külmavärinad. Siis läksin mina. Jälle.. käisin, nägin, lugesin. Aga seekord tulin lavalt ära ja mõtlesin: "Wow! See läks hästi!" Ja see tunne oli hea.
Kui gümnaasium oli ära esinenud läks žürii otsust tegema ja ka meie Liisaga võtsime oma märkmed kokku. Siinkohal ütlen ära selle, et... VI ja VII klass olid sellised nagu ikka. VIII juba muutus tõsisemaks ja nagu.. tekkis tunne, et äkki nad tahavad midagi ära teha. IX klass... ma tahtsin oksele hakata. Miks ollakse nii dramaatilised? Kõik need pausid. Paus. Paus. Paus. Ja fakt, et tegelikult ei saada mitte midagi aru sellest, mida loetakse. Kümnes klass oli juba täitsa hea. Ja siis XI klassis toimus jälle mingi taandareng. MIS VÄRK NENDE PAUSIDEGA ON?!?! Lõpetage ära! Ja XII klassist osales ainult üks tüdruk.
Panime oma pingerea ja tulime tulema. Õhtul käisin Piiaga kinos "The Tourist"-i (kas kirjutatakse nii? Et see "i" tuleb hiljem.. või on see seal jutumärkide sees? See on üks igavikuline dilemma!) vaatamas. Mulle täitsa meeldis. No muidugi on paremaid.. see oli täiesti average Hollywood.. kuid tore. (Mu filmide hindamine on viimasel ajal nii sisutühi. Filmipäevik on ka kuiv. Kus on mu emotsioonid?)
Reede on tähtsusetu. Aga nädalavahetus!

Laupäeva hommikul ma suundusin linna ja läksin Estoniasse. Astusin valvelaua uksest sisse ja läksin turunduseruumi (jah, ma jätan meelega endast megaVIP muljet). Seal ootasid mind juba ees meie vabatahtlikud, kes sidusid kaelakaartidele nööre külge. Siinkohal mainin nad kõik ära, et hiljem saaksite aru, kellest räägin: Mari-Riin, Kadri, Kadi, Karl, Aleksandra, Daniil, Camilla, Kädi ja (mõtlesin tükk aega, et kes üheksas oli..) mina. Siis me läksimegi fuajeesse ja suhetliselt kohe tulid esimesed grupid noori. Ahja.. mis toimus? "Täna teeme ooperit!" Aka.. suur hunnik noori (300+) tulid üle Eesti kokku ja tegid etenduse. Me siis registreerisime neid ja andsime neile kaelakaarte. Olime tegusad. Mingi hetk sai kõik valmis seal all ja mindi üles Kammersaali, kus järgneva kahe päeva jooksul toimusid proovid, õhtul disko ja osad magasid ka seal. Seal oli väga palav. Lapsed jaotati gruppidesse ja algasid töötoad.
Meie (vabatahtlike) missioon ja ülesanne: vaadata, et lapsed jõuaksid õigel ajal õigesse kohta ja et nad niisama maja peal ei tuiaks. Pluss, olla veel nii palju abiks ürituse korraldamisel kui võimalik.
Siis me läksimegi alla turunduse ruumi ja kleepisime mingeid kavu (?). Saime ilusasti kõik valmis ja siis viisime lapsi sööma. Igas ruumis käisid pingsad proovid: orkester oli hoos, näitlejad ja tantsijad ka. Dekos olid ka kõigil käed tööd täis. Ainukesed, kes suurema osa ajast niisama olid, olid lavatehnilised. Kamandasime neid pidevalt kammersaali, kuid nad jooksid sealt jälle ära. Oh well..
Kõik said sööma ja siis töötoad jätkusid. Meie tegelesime ka millegi tähtsaga - vist. Karl hakkas nimekirju uuendama, sest paljud olid tulemata jätnud, paljud ameteid vahetanud jne. Kolm tüdrukut läksid asju veel täpsustama. Siis lähenes õhtusöök. Jooksin kammersaali, jagasime sööma viimise järjekorra ära, sain nimekirja täpsustuse. Läksin alla... aga olin nimekirja maha unustanud. Uuesti üles... siis alla oma grimmi lapsi otsima, et neid sööma viia. Neid polnud. Läksin sööklasse, kus Mari-Riin ja Kadi ütlesid, et nad grimmikad pidavat hiljem tulema ise.. (nad tahtsid nii). Hakkasin juba maha istuma, kui nägin oma käes nimekirja, mille pidin Karlile viima. Uuesti üles. Siis alla.. ja sööma. Jalad olid väsinud. Kas ma mainisin, et turunduseruum on I korrusel, Kammersaal V ja söökla 0 korrusel. Novot.
Peale söömist 19:00-21:30 olime Kadi ja Mari-Riinuga (? Riinuga?) valvelauas ja panime kirja lapsed, kes välja läksid - linna peale! Ööseks maandusin oma vanatädi juures.
Hommikul, kui mul oli pool tundi magada jäänud (7:30) helises mu telefon. Torust kõlas väga reibas Karl: "Rise and shine!" No tema oli viiest üleval, kuid see on juba teine teema. Minul oli vaevaline õrna unega öö. Läksin Estoniasse ja viisin esimesed lapsed hommikust sööma.
Siis ... kui kell sai umbes 10 viisime kogu selle massi lavale. Hakkas läbimäng. See oli üks kõige tühjem osa päevast vabatahtlikele. Me istusime saalis... parter.. hakkas igav. Läksime rõdule. Istusime rõdul - vaimustav vaade!! - siis hakkas igav.. istusime loožis. Mingi hetk kamandas peakorraldaja (noortetöö juht) Mailis meid kavasid voltima!!! Jeeeeee!!! 300 kava! Pole hullu! See sai ruttu tehtud. Siis oligi kell 14:00 ja esimene etendus algas!
Istusin saalis ja vaatasin. Dirigent tuli, plaksutasin tormiliselt (ta oli mu lemmikinimene tervest etendusest). Avamäng. Etendus oli hästi sürr. Selline.. et sisu mulle pärale ei jõudnud, sest palju stseene olid lambised, KUID!! see nägi väga kihvt välja, nii et kunstiliselt ja selles mõttes, et see oli tehtud 24h-ga oli see VÄGA VÄGA lahe!! Kõik stseenid, mis olid, tulid ilusti välja ja olid veatud (vist).
Siis oli söömine. Siis ma käisin poes ja ostsin Mailisile ja dirigendile kommikarbi ja lilled. Saalis olid parandused ja meie olime jälle võimalikult kasulikud. Karl oli oma kaardikarbi (?) ära kaotanud ja soigus. Kui ta selle üles leidis oli nii tema kui minu (sest ta soigus sellest peamiselt mulle) elu jälle ilus ja helge.
Teine etendus. Selle ajal täitsin mina selle nädalavahetuse kõige jaburamat ülesannet: olin orkestriaugus julgestuseks, juhuks, kui keegi peaks sinna lavalt kukkuma. Nagu mida helli? Esimese etenduse ajal oli sead ülesannet täitmas neli vabatahtlikku.. teisel.. mina üksi. Aga mulle sobis. Seekord siis ainult kuulasin klassikat ja imetlesin pillimehi ja muidugi... dirigenti. Ohh kui lahe tüüp see dirigent oli! Fakt, et ta oli 15... ja dirigeeris.. no woow!! Ja ta nägi nii arukas ja tubli inimene välja! Minu sümpaatial polnud otsa ega äärt! Viisin etenduse lõppedes talle ja ka Mailise laval lilled ja kommikarbi!
Ja siis oligi kõik. Vaatasime veel, et lapsed ilusti välja saaksid, võtsime bännerid maha ja olime õnnelikud. Väga õnnelikud. See oli väga, väga lahe!

Edasi suundusin oma trio "Liisa, Kalev, Getter" proovi, mis läks ka päris hästi.
Koju jõudes olin nii väsinud. Niii väsinud, et magasin täna hommikul 40 minutit sisse ja keemiasse ei läinud. Koolis levisid kuuldused, et venku jääb ära.. nii me siis tegime Merelle ja Roosiga füsa laboratoorset tööd. Kodus vaatas mulle ekoolist vastu punane p. Vene keelest põhjuseta puudumine. oops.
Siis oli segakoor ja ma nii kaifin seda!! Tõsiselt lahe! Ma võin tunduda imelik, kuid see on lahe! Koor on lahe!!
Ema just küsis, et kas ma olen see nädalavahetus kodus. Jah.. vist küll, kuid praegu on nii aktiivne aeg, et ma üldse ei tahaks. Tahaks jälle kuskil ringi joosta ja kogu aeg rakkes olla. Wow.
Ma olen õnnelik.
Kevad, kõik sulab.. see on tore.. kuid juba paistavad esimesed sopamülkad mu kodus...