"On pidu lõppenud, aeg on asuda nüüd teele
On silmad rasked hommik saabus üleöö"
On silmad rasked hommik saabus üleöö"
/Dagö - "Vaadake vaid paremat poolt"/
Olenemata sellest, et Laulupidu on nüüdseks läbi ei taha ma käepaela käe pealt ära võtta. See on nagu koolisõrmus - püsiaksessuaar. Vähemalt mõneks ajaks. Esimese juuli hommik oli väga väga soe. Ikka meeletult. Ma eirasin meilile tulnud kirja, mis ütles, et Mereväravate juurde tuleb minna esinemisriietuses ja panin triiksärgi asemel selga maika. Jõudsin linna tund aega varem. Läksin ostsin endale vett ja sattusin Kaubamaja toidumaailmas kokku Steffiga. Vaatasime bussiterminalis kuidas inimesed ootavad bussi ja mõtlesime, et liigume ühe peatuse jala edasi. Niikuinii on aega. Jalutasime järgmisesse, sealt järgmisesse ja nii me lõpuks jõudsime Poskasse. Seal nägime bussi ootavat Kalevit. Edasi jalutasime kolmekesi. Mereväravate ees ootasid meid koolikaaslased, kes olid kuumale ilmale vaatamata valinud kogunemiseks just koha, kuhu paistis päike lagipähe. Läksime väravatest sisse ja mõni aeg hiljem hakkas rivistumine. Läksime kaare alla ja laulsime oma segakoori laulud ära. Siis suruti meid veidi kokku ja ülespoole. Peale tuli rokikoor. Ma laulsin rokiblokki esimest korda. Peale proovi oli mu ainus mõte, et saaks jalad merre sulpsatada. Läksime mere äärde ja vesi oli lihtsalt imeline. Anywho.. Edasi suundusime sööma. Ma sattusin seljanka järjekorda. Ma ei saanud aru, miks igal pool mulle öeldi, mis suppi nende juurest saab - kõigil oli seljanka. Hiljem sain teada, et pakkumisel oli kolm suppi. Nojah. Aga seljanka maitses imehää, kuigi see oli terakene liiiga kuum. Enne algusühendkooride proovi oli veel aega ja nii ma käisin ja vestlesin oma isaga, kes oli sealsamas tööl. Nende juures oli mõnusalt varjuline. Lõpuks oli ühendkoori proov ja veerand tunni pärast algas juba avamise rivistumine. Ilusti kokkupressitult mahtusime korralikult ära ja ma laulsin päris hea koha pealt. Avamine läbi istusime maha ja vaatasime tantsupidu. Võiks arvata, et kaare all on väga VIP ja hea vaadata, kuid tegelikult ju pole. Kui sa piisavalt kõrgel pole pead ikkagist kujundite taipamiseks vaatama suuri ekraane. Me elasime jõudsasti kaasa ühele jooksvale kaameramehele, kellel oli ilmselgelt väga raske kaamera, kuid ta ikkagist jooksis ja tegi kõik endast oleneva, et pilt rahvani ka koju jõuaks. Peale kontserdit ma jalutasin Piiaga mööda rannaäärt koju - bussiga minek oli neil kolmel päeval tavaliselt raske südamega tehtud viimasel hetkel tehtud otsus.
Teisel juulil ma tõusin juba kell üheksa üles, sest toas, kus ma praegu magan (vanatädi on külas, minu toas) pole suvistel öödel üldse õhku. Pool päeva ma olin niisama õues ja lebotasin toolis, kuid siis oli aeg kott kokku panna ja minekut teha. Linna jõudes läksin Lauluväljakule ja istusin taaskord oma isa juures. Kell oli 14:45 ja rivistumine pidi algama 15:30, seega mul oli 15 minutit aega, sest pidi olema pool tundi varem kohal. No igatahes ma otsustasin mitte sööma minna. Üks hetk vahetasin oma isa Raymondi ja Heleni vastu. Seisime varjus ja arutasime, kas minna sööma või mitte. Tuli ka Mark ja siis me umbes otsustasime, et hästi, kõik venib - jõuame ikka sööma. Just siis kui hakkasime liikuma kuulsime Lainet rääkimas: "Ja nüüd algab segakooride rivistumine ...." oh jah. Kiirustasime sööma. Raymind oli väga pettunud kui lauda jõudis - ta sai jälle hernesuppi. Ma sain seljankat ja kui see poleks olnud nii paganama kuum oleks mu õnn ehk täielik olnud. Kuna oli kiire võtsin ka teise Felixi kausi ja solberdasin suppi nagu mu vanaisa solberdab teega, et see jahtuks. Sain söödud ja ruttasin sildini VALIK SEK A, kus leidsin üles ka tuttavad näod ja siis hakkas silt liikuma. Tegime kaks ja pool tundi proovi. Alguses olime päris all, kui kontsert oleks olnud, siis oleks isegi ehk kuulsaks saanud. Edasi tuli peale rokikoor, läksime veidi üles, ikka oli hea koht. Ja lõpuks ühendkoor, me olime nii kokkusurutud ja ma olin niii üleval, et kohati tekkis juba kõrgusekartus. Minu taga olid ühed Viljandi Maagümnaasiumi tüdrukud, rääkisin nendega veidi juttu ja üks oli mu tädi õpilane ka.
Kui proov lõppes oli mul 15 minutit aega, et jõuda õigeks ajaks Katusekinno. Seal oli nelja orkestri kontsert, kes mängisid filmimuusikat ja veidikene ka popi ja lõpuks ka folkloori. Karina olevat ka seal olnud, tagantjärele - Tere, Karina! Kui kontsert läbi sai läksime Bristosse. Bristo on oma hiilguse kaotanud, täielikult. Sai on kuiv, kastet ja sisu on vähe. Aga noh, kõhu sai täis. Edasi jalutasime veidi Vanalinnas. Öine Tallinn! Läksime mu vanatädi korterisse, võtsime posti ära ja tegime endale kohvi.
Siis, taaskord läbi öise Tallinna jalutasime Geriljakinno. Minu esimene külastus sellesse midagi, mida sa varem kogenud pole, kuid me sulle täpselt ei räägi, mida see, mida sa varem kogenud pole kujutab kinno oli väga väga huvitav. Nimelt me läksime Vanasadama D-terminali. Seal ees oli väga pikalt ootamist, kuid siis me saime sisse ja läksime trepist üles. Ma olin väga vihane ühe korraldaja peale, kes oli lihtsalt loll nagu lauajalg. Ta nägi, et me temast mööda läksime ja vales suunas kõndisime, kuid ta ei võinud ometi öelda, et peate siit trepist üles minema. Ei! Ta ootas, kuni me aru saime, et liigume valesse kohta ja tagasi tuleme, et meile öelda, et minge siit üles ja paremale. Enne kui me laeva läksime ütles meile üks naine, et olete laevas kinni kuni kella neljani, sest sadam pannakse kinni. Seega meid ootas ees öö laevas, mis tundus minule lihtsalt kohutav.. ma olin arvestanud, et olen okei.. kolmeni kuskil, kus ma kunagi varem olnud pole. (Jah, ma mõnitan Geriljakino reklaami väga palju). Jõudnud laeva ja leidnud endale koha hakkas palju reklaami ja viimaks film. Piia oli väga kindel, et me hakkame vaatama "Titanicut", sest flaieri... vabandust - flaiku peal oli kujutatud ühte filmiajaloo kuulsaimat stseeni. Aga tegelikult hakkas Polanski film "Bitter Moon". Ma pole oma täielikku arvamust veel kujutanud, aga ma ütlen, et see on siiski üle (viimasel ajal toodetud) prahi. Mulle meeldis, et see, kes ma arvasin peategelene olevat, tegelikult ei olnud ja et noh.. lõpp! Lihtsalt - wow. Kui film lõppes kutsuti meid laevatekile tervituskokteiliga päikesetõusu vaatama.
Algne kurbus, et magada ei saa oli kadunud, sest hetkest, kui ma sain teada, et me ei vaata "Titanicut" oli mu meel poole rõõmsam (ma ei tahtnud teada, mis filmi me näeme). Jõime oma kokteili ja vaatasime punast merd. Päike tuli välja, kohustuslikud pildid ja siis me läksime ära. Kell oli pool viis. Piia juurde me jõudsime kell viis. Üles pidime tõusma 6:35. Selleks ajaks ei leidnud ka mina enam mõtet magama minna, meel oli rõõmus, kuid silmad siiski veidi rasked. Pikutasime, rääkisime juttu ja viimased kolmveerand tundi mängisime Scrabble'it. Ma olin üllatunud kui hästi see mäng varahommikul inglise keeles sujub - tõesõna! Viimased klotsid läksid lauale siis, kui äratuskellad helisema hakkasid - perfektne! Hakkasime asjatama - kohvi, riided ja üks võileib, mis kohe kuidagi alla ei tahtnud minna. Ma vihkan kui ma olen ületanud selle piiri, et kõht on ilgelt tühi, kuid juba nii tühi, et süüa ei taha.
Mosaiigi kohviku juures nägime palju koolivormi ja rahvariiet. Ootasime veidi ja siis võtsime rivvi ja meie rongkäik hakkas liikuma. Meie kool oli rongkäigus väga tagasihoidlik. Natukene tehti häält, kuid seda ka peamiselt mudilas- ja lastekooride poolt. Kui ma segakoori pildistasin jäi mul peale hunnik morne nägusid. Niisiis möödus rongkäik pildistades ja aeg-ajalt moll-helilaadis kirjutatud koolihümni lauldes.
Olles Tallinna koor jõudsime Lauluväljakule suhteliselt alguses.. nii kell 10:15. Leidsime puude alt omad inimesed üles ja seisime seal nägudega, mis küsisid: "Mis nüüd?" Meie aeg kaare alla minna oli kell 17:15, korralikud seitse tundi aega, sööma on ka nagu vara minna. Nii ma siis vaatasin seda head varjulist kohta ja istusin maha. Mulle öeldi, et see on hea idee ja niimoodi me saimegi endale päevaks baasi.
Oma suures väsimuses ma viskasin pikali ja panin koti pea alla. Mu kott muutus palju padjasemaks kui ma võtsin sealt välja veepudeli ja pea alla jäi ainult fotokaamera. Siiski usun, et kõige padisem padi oli minu kõhu peal magaval Mardil. Kella poole ühe aeg otsustasime siiski ette võtta selle pika retke sööklasse. See oli tohutult ülerahvastatud, kõik rongkäigulised suunati otse sinna, nii et segamini tuubade ja linna siltidega seisime neljakesi vapralt järjekorras... või rohkem järjemassi. Leidnud ühe, mis liigub teistest kiiremini suundusime sinna. Supipotini jõudes saime teada, ka kiiruse põhjuse - hernesupp.
Söömine pidi ka kiiresti toimuma, et ruumi juurde tekiks, õnneks oli söömisalas õhku rohkem. Supp oli siiski ilgelt kuum ja ma ütlen ausalt, et kõvasti halvem ka kui seljanka. Igatahes, viimaks välja jõudes jahutasin ma oma keelt jäätisega.
Tagasi oma lokatsiooni jõudnud lasksime lebosse ja ülejäänud päev mööduski (üksteise otsas) tukkudes. Üleväsimuse mõjul tundusid mingi hetk kõik väheke koomilisemad situatsioonidki naljakad, nii et kui Helen üks hetk teatas, et Raymond ajas endale seljankat peale vallandus täielik naerulaviin. (See oli nagu see mäng "Pah," Mart naeris, minu pea vappus, minu kõhul vappus Piia pea ja läks veidi aega, enne kui me pidama saime.) Õhtul mulle meenus, kuidas Raymond oli eelmine päev väga väga väga seljankat tahtnud ja oeh.. iroonia missugune.
Vahepeal leidsime Kaisa üles, rääkisime juttu ja siis tagasi lebozone'i. Mingi hetk ma vist jäingi päriselt magama, kuid ma pole selles siiani kindel. Ma tean aga, et üks hetk oli kell nii palju, et ma ajasin end püsti ja me suundusime rivistusse.
Leidsin sealt üles oma klassiõed ja silt hakkas liikuma. Algas laulupidu! Me laulsime oma segakoori repertuaari. Kõik olid vist veidi ärevil, igatahes umbes kolm laulu läks selle pärast alguses nässu, et alguses ei saavutatud õiget rütmi. "Munamäe otsas/Ilus oled isamaa" lõpuks väsiti aga veidikene ära. Noodis kirjas olnud Vaimustusega aga parajalt sai ainult parajalt. Rokiblokis korrati iga lugu, mis oli tore, rokiblokk oli tore. Anywho.. ühendkooride ajal suruti meid niii kokku, et ma olin ikka väga kõrgel. Umbes 10 astet puudus täielikust lõpust. Ma olin väga taga, tuttavatest eraldatud ja minu taga ei olnud enam patrioodid, minu taga olid hullumeelsed. Nad kisasid väga kõvasti, sattusid lausa paanilisse hüsteeriasse, kui laine publikusse läks ja ... oh, te oleks pidanud kuulma, mis sai, kui hakati laulma "Ta lendab mesipuu poole," mille laulmise soovi nad olid omavahel väga kõvasti arutanud. Mul on hea meel, et me laulsime "Mis maa see on?" kaks korda, sest seal all kusagil lauldi kogu aeg lõppu valesti ja kui me seda kohe otsa uuesti tegime, siis tuli see perfektselt välja - sogajatel oli viga värskelt meeles. Kaare alt lahkudes oli täiesti tavaline tunne, see oli vast tingitud ebamugavusest mu kõrvas.
Jalutasime Piiaga kesklinna ja ma läksin bussi peale. Bussis panin endale äratuskella, mis tasus ennast ära, kuid natukene liiga vara. Lõpuks tõusin napilt enne maha minemist siiski üles. Kodus rääkisin perele laulupeost ja siis vaatasin mõningaid pilte ning viimaks kella kaheteist aeg heitsin magama. Selleks hetkeks oli mu päev kokku kestnud 38 tundi ja 43 minutit.
Tänane päev on möödunud peamiselt mingisuguse ekraani taga - kas telekas või arvuti. Tõusin kell 11:41 üles ja lülitasin teleka sisse. Kanali ETV2 pealt tuli eilne rongkäik. Jäin seda vaatama. Ja alles siis mulle jõudis enam-vähem see õige emotsioon kohale. Kui näidati tagasi 1987 aasta laulupidu, kus lauldi Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm," puhkesin nutma. Laulupidu on midagi suurt ja uhket. Ja nii ma siis nutsin, kuni ma kogemata puldile istusin ja mu ette sahisev pilt ilmus.
Kella kolmeks (vist?) sain ma sorteeritud kõik 639 pilti. Oli palju prahti ja järele jäi midagi 200 ringis.
Väsimus hakkab nüüd vaikselt mu silmi vallutama ja ma leian, et on aeg lahkuda.
Oled tubli, kui viitsisid kogu selle sissekande läbi lugeda. Ma teen Sinu auks ühe laine.
Teisel juulil ma tõusin juba kell üheksa üles, sest toas, kus ma praegu magan (vanatädi on külas, minu toas) pole suvistel öödel üldse õhku. Pool päeva ma olin niisama õues ja lebotasin toolis, kuid siis oli aeg kott kokku panna ja minekut teha. Linna jõudes läksin Lauluväljakule ja istusin taaskord oma isa juures. Kell oli 14:45 ja rivistumine pidi algama 15:30, seega mul oli 15 minutit aega, sest pidi olema pool tundi varem kohal. No igatahes ma otsustasin mitte sööma minna. Üks hetk vahetasin oma isa Raymondi ja Heleni vastu. Seisime varjus ja arutasime, kas minna sööma või mitte. Tuli ka Mark ja siis me umbes otsustasime, et hästi, kõik venib - jõuame ikka sööma. Just siis kui hakkasime liikuma kuulsime Lainet rääkimas: "Ja nüüd algab segakooride rivistumine ...." oh jah. Kiirustasime sööma. Raymind oli väga pettunud kui lauda jõudis - ta sai jälle hernesuppi. Ma sain seljankat ja kui see poleks olnud nii paganama kuum oleks mu õnn ehk täielik olnud. Kuna oli kiire võtsin ka teise Felixi kausi ja solberdasin suppi nagu mu vanaisa solberdab teega, et see jahtuks. Sain söödud ja ruttasin sildini VALIK SEK A, kus leidsin üles ka tuttavad näod ja siis hakkas silt liikuma. Tegime kaks ja pool tundi proovi. Alguses olime päris all, kui kontsert oleks olnud, siis oleks isegi ehk kuulsaks saanud. Edasi tuli peale rokikoor, läksime veidi üles, ikka oli hea koht. Ja lõpuks ühendkoor, me olime nii kokkusurutud ja ma olin niii üleval, et kohati tekkis juba kõrgusekartus. Minu taga olid ühed Viljandi Maagümnaasiumi tüdrukud, rääkisin nendega veidi juttu ja üks oli mu tädi õpilane ka.
Kui proov lõppes oli mul 15 minutit aega, et jõuda õigeks ajaks Katusekinno. Seal oli nelja orkestri kontsert, kes mängisid filmimuusikat ja veidikene ka popi ja lõpuks ka folkloori. Karina olevat ka seal olnud, tagantjärele - Tere, Karina! Kui kontsert läbi sai läksime Bristosse. Bristo on oma hiilguse kaotanud, täielikult. Sai on kuiv, kastet ja sisu on vähe. Aga noh, kõhu sai täis. Edasi jalutasime veidi Vanalinnas. Öine Tallinn! Läksime mu vanatädi korterisse, võtsime posti ära ja tegime endale kohvi.
Siis, taaskord läbi öise Tallinna jalutasime Geriljakinno. Minu esimene külastus sellesse midagi, mida sa varem kogenud pole, kuid me sulle täpselt ei räägi, mida see, mida sa varem kogenud pole kujutab kinno oli väga väga huvitav. Nimelt me läksime Vanasadama D-terminali. Seal ees oli väga pikalt ootamist, kuid siis me saime sisse ja läksime trepist üles. Ma olin väga vihane ühe korraldaja peale, kes oli lihtsalt loll nagu lauajalg. Ta nägi, et me temast mööda läksime ja vales suunas kõndisime, kuid ta ei võinud ometi öelda, et peate siit trepist üles minema. Ei! Ta ootas, kuni me aru saime, et liigume valesse kohta ja tagasi tuleme, et meile öelda, et minge siit üles ja paremale. Enne kui me laeva läksime ütles meile üks naine, et olete laevas kinni kuni kella neljani, sest sadam pannakse kinni. Seega meid ootas ees öö laevas, mis tundus minule lihtsalt kohutav.. ma olin arvestanud, et olen okei.. kolmeni kuskil, kus ma kunagi varem olnud pole. (Jah, ma mõnitan Geriljakino reklaami väga palju). Jõudnud laeva ja leidnud endale koha hakkas palju reklaami ja viimaks film. Piia oli väga kindel, et me hakkame vaatama "Titanicut", sest flaieri... vabandust - flaiku peal oli kujutatud ühte filmiajaloo kuulsaimat stseeni. Aga tegelikult hakkas Polanski film "Bitter Moon". Ma pole oma täielikku arvamust veel kujutanud, aga ma ütlen, et see on siiski üle (viimasel ajal toodetud) prahi. Mulle meeldis, et see, kes ma arvasin peategelene olevat, tegelikult ei olnud ja et noh.. lõpp! Lihtsalt - wow. Kui film lõppes kutsuti meid laevatekile tervituskokteiliga päikesetõusu vaatama. |
| Jah, maania teha GIF'e on tabanud ka mind. |
Mosaiigi kohviku juures nägime palju koolivormi ja rahvariiet. Ootasime veidi ja siis võtsime rivvi ja meie rongkäik hakkas liikuma. Meie kool oli rongkäigus väga tagasihoidlik. Natukene tehti häält, kuid seda ka peamiselt mudilas- ja lastekooride poolt. Kui ma segakoori pildistasin jäi mul peale hunnik morne nägusid. Niisiis möödus rongkäik pildistades ja aeg-ajalt moll-helilaadis kirjutatud koolihümni lauldes.
Olles Tallinna koor jõudsime Lauluväljakule suhteliselt alguses.. nii kell 10:15. Leidsime puude alt omad inimesed üles ja seisime seal nägudega, mis küsisid: "Mis nüüd?" Meie aeg kaare alla minna oli kell 17:15, korralikud seitse tundi aega, sööma on ka nagu vara minna. Nii ma siis vaatasin seda head varjulist kohta ja istusin maha. Mulle öeldi, et see on hea idee ja niimoodi me saimegi endale päevaks baasi.
Oma suures väsimuses ma viskasin pikali ja panin koti pea alla. Mu kott muutus palju padjasemaks kui ma võtsin sealt välja veepudeli ja pea alla jäi ainult fotokaamera. Siiski usun, et kõige padisem padi oli minu kõhu peal magaval Mardil. Kella poole ühe aeg otsustasime siiski ette võtta selle pika retke sööklasse. See oli tohutult ülerahvastatud, kõik rongkäigulised suunati otse sinna, nii et segamini tuubade ja linna siltidega seisime neljakesi vapralt järjekorras... või rohkem järjemassi. Leidnud ühe, mis liigub teistest kiiremini suundusime sinna. Supipotini jõudes saime teada, ka kiiruse põhjuse - hernesupp.
 |
| Veel mõni aeg peale naerulaviini. |
Tagasi oma lokatsiooni jõudnud lasksime lebosse ja ülejäänud päev mööduski (üksteise otsas) tukkudes. Üleväsimuse mõjul tundusid mingi hetk kõik väheke koomilisemad situatsioonidki naljakad, nii et kui Helen üks hetk teatas, et Raymond ajas endale seljankat peale vallandus täielik naerulaviin. (See oli nagu see mäng "Pah," Mart naeris, minu pea vappus, minu kõhul vappus Piia pea ja läks veidi aega, enne kui me pidama saime.) Õhtul mulle meenus, kuidas Raymond oli eelmine päev väga väga väga seljankat tahtnud ja oeh.. iroonia missugune.
Vahepeal leidsime Kaisa üles, rääkisime juttu ja siis tagasi lebozone'i. Mingi hetk ma vist jäingi päriselt magama, kuid ma pole selles siiani kindel. Ma tean aga, et üks hetk oli kell nii palju, et ma ajasin end püsti ja me suundusime rivistusse.
Leidsin sealt üles oma klassiõed ja silt hakkas liikuma. Algas laulupidu! Me laulsime oma segakoori repertuaari. Kõik olid vist veidi ärevil, igatahes umbes kolm laulu läks selle pärast alguses nässu, et alguses ei saavutatud õiget rütmi. "Munamäe otsas/Ilus oled isamaa" lõpuks väsiti aga veidikene ära. Noodis kirjas olnud Vaimustusega aga parajalt sai ainult parajalt. Rokiblokis korrati iga lugu, mis oli tore, rokiblokk oli tore. Anywho.. ühendkooride ajal suruti meid niii kokku, et ma olin ikka väga kõrgel. Umbes 10 astet puudus täielikust lõpust. Ma olin väga taga, tuttavatest eraldatud ja minu taga ei olnud enam patrioodid, minu taga olid hullumeelsed. Nad kisasid väga kõvasti, sattusid lausa paanilisse hüsteeriasse, kui laine publikusse läks ja ... oh, te oleks pidanud kuulma, mis sai, kui hakati laulma "Ta lendab mesipuu poole," mille laulmise soovi nad olid omavahel väga kõvasti arutanud. Mul on hea meel, et me laulsime "Mis maa see on?" kaks korda, sest seal all kusagil lauldi kogu aeg lõppu valesti ja kui me seda kohe otsa uuesti tegime, siis tuli see perfektselt välja - sogajatel oli viga värskelt meeles. Kaare alt lahkudes oli täiesti tavaline tunne, see oli vast tingitud ebamugavusest mu kõrvas.
Jalutasime Piiaga kesklinna ja ma läksin bussi peale. Bussis panin endale äratuskella, mis tasus ennast ära, kuid natukene liiga vara. Lõpuks tõusin napilt enne maha minemist siiski üles. Kodus rääkisin perele laulupeost ja siis vaatasin mõningaid pilte ning viimaks kella kaheteist aeg heitsin magama. Selleks hetkeks oli mu päev kokku kestnud 38 tundi ja 43 minutit.
Tänane päev on möödunud peamiselt mingisuguse ekraani taga - kas telekas või arvuti. Tõusin kell 11:41 üles ja lülitasin teleka sisse. Kanali ETV2 pealt tuli eilne rongkäik. Jäin seda vaatama. Ja alles siis mulle jõudis enam-vähem see õige emotsioon kohale. Kui näidati tagasi 1987 aasta laulupidu, kus lauldi Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm," puhkesin nutma. Laulupidu on midagi suurt ja uhket. Ja nii ma siis nutsin, kuni ma kogemata puldile istusin ja mu ette sahisev pilt ilmus.
Kella kolmeks (vist?) sain ma sorteeritud kõik 639 pilti. Oli palju prahti ja järele jäi midagi 200 ringis.
Väsimus hakkab nüüd vaikselt mu silmi vallutama ja ma leian, et on aeg lahkuda.
Oled tubli, kui viitsisid kogu selle sissekande läbi lugeda. Ma teen Sinu auks ühe laine.
2 kg maiustusi:
paluks lainet.
Tehtud.
Post a Comment