Neljapäeval sain taaskord panna ilusa kleidi selga, sest läksime Kaisa ja Piiaga balletti vaatama. Kaks lühiballetti jälle. Esimene "Aeg" oli selline modernsem ja meeldis seeläbi mulle rohkem. Aga nagu teinegi sulas see ka lõpuks veidi kokku. "Teine sümfoonia" oli väga ilus, graatsiline. Ma olin lõpuks aga nii väsinud ja nad kordasid kogu aeg ühtesid ja samasid soolosid. Aga ärge saage valesti aru! Mulle tegelikult väga meeldis!
Ning eilne koolipäev. Lihtsalt... how to put it? Jube. Õues on hall. Tunnid venivad nagu tatt ja mitte nagu see libe tatt, mis märkamatult järsku suust välja kukub. Ei.. nagu selline rõve ja paks tatt, mis peaaegu, et ei venigi. Kui kõik reaalsed tunnid läbi olid saanud ning jäänud oli veel bioloogia (loe: klassijuhatajatund, sest Qstick on... haige?) ja inka (loe: piinakamber) olime kõik nii väsinud, et no kohe rohkem väsinud ei saakski olla. Kui alguses olime inkas kõik niisama sellised, tuimad, siis peale hetke, mil tuli arutlusele küsimus, kuidas hääldada sõna "vehicle" tahtsid kõik vast õpetajale nuiaga pähe anda. Situatsioon: Annely luges ja koperdas sõna "vehicle" juures. Tman seepeale: "Oh, is this a new word for you?" ja siis ütles, et talle nagu näidata, kuidas seda hääldada: "It's vehicle [vi:kl]" Ma sattusin täiega segadusse. Ma ei lugenud kaasa ja seega ma ei saanud aru, mis kuradi sõnast nad räägivad. Tman aga kordab järjekindlalt: "Vehicle. [vi:kl]" Lõpuks leidsin järje ja ütlesin nagu veidi endale, kuid siiski kuuldavalt: "Oh.. you mean vehicle [vi:õkl]?" Tman: "No. It's vehicle [vi:kl]" Ja siis me ütlesime kolm korda üksteisele otsa vaadates kindlameelselt oma varianti. Minnes edasi võtsin ma dictionary lahti ja guess what? It's fucking [vi:õkl]!!
Nojah. Pärast ma võtsin paar [vi:kl]'it ja sõitsin ema töö juurest läbi, haarasin endale süüa ja läksin kooli tagasi.
Avamine. Esimesed esinemised ja siis oligi juba meie kord. Põlvitasime maha ja kardinad avanesid. Muusika hakkas mängima. Esimesed viis lööki ja järsku oli vaikus. Fucking DJ-d. Iga aasta on mingi jama. Hiljem tuli välja, et see oli hoopis õhtujuhtide süü, kes juhtmete otsa koperdasid, kuid me kogusime ennast ja kõik tuli siiski välja. Ebatäpsused ebatäpsusteks, kohe kui dubstep algas läks kõik imeliselt. Isegi üks kõige keerulisem koht, mis proovis kohe kuidagi ei õnnestunud. Ja see vise!! Ma lendasin niiiiiiii kõrgele ja kaugele, et kohe woowow! Since Kaisa pole veel jõudnud videosid üles laadida panen siia Simona oma.
Kui me olime ära esinenud oli ülimalt chill olla. Tahad vaatad, tahad ei vaata. Vahepeal oigasime, et miks kõik väikesed niimoodi aelevad ja siis jälle olime crazy fangirlid, kui Gritsai tantsis. Kui Carolinakad tantsima hakkasid ma mõtlesin: "Nohjah. Jälle. Eks me saame kord võita vb siis kui nad juba lõpetanud on." Siis aga taipasin, et me lõpetame enne neid. Aga see võit pole peale 7. klassi olnud enam üldse oluline. Ausalt. See pole kunagi väga huvitanud, sest tulemus on ette teada. "I thought I had it all figured out!" (Seda tuleb lugeda sellise sügava meeshäälega, mis tavaliselt treilerites on).
Kui tulemused välja kuulutati ning selgus, et me võitsime. No woah! Kust see tuli!??! Panustasime kõikide inimeste kiituste kohaselt, et noh.. äkki kolmas-teine vms. Aga wow! Tõesti väga väga lahe. Epicness kuubis. Mõndade teiste inimeste näod olid kulda väärt olnud, kahju, et ma seda ei näinud.
Edasi läksime oma tordi ja šampusega linna, istusime Kohvicumis ja pärast seisime mõni minut Kohtuotsa platvormil. Õhtu lõpetasime Piia, Roosi, Merelle ja Kaisaga Mustas Puudlis, kust edasi suundus iga puudel (loe: roju) juba oma koju.
Ma ütleks, et me tegime eile ajalugu. See kõlab ehk veidi tobedalt, et ma räägin Playboxist, kui elu sündmusest, aga see hunnik aega ja energiat, mis me sinna alla iga aasta paneme teeb sellest ikka aasta ühe suursündmuse. Ja ma leian, et mul on see õigus. Nii, et suck this!
Tänan Roosit, kes vapralt kõik üles võttis ja mind pildistamisest säästis. Aitäh!!
0 kg maiustusi:
Post a Comment