Kill me now, 'cause i believe in you now.

Franz Ferdinand käib taustaks ja mul oli kogu aeg peas panna pealkirjaks üks teine lause, kuid... neid rütmiliselt vapustavaid fraase on ta lauludes nii palju, et ma ei tea.. peaks selle plaadi vist kirjutades kinni panema, sest vastasel juhul koosneks terve mu ülejäänud postitus vaid kõrvu helisema jäänud laulusõnadest.
Ma ei pane seda kinni... i get off on my own.
Paistab, et eelmise aasta lõpp oli väga kiire, sest detsembrikuus tuli ainult üks kõmuline sissekanne ja rohkem mitte midagi. Õnneks on mul kõik vahepeal toimunu ülesmärgitud ka mujale, seega ma ei hakka oma lugejaid koormama detailse sissekandega kõigest, mis nende kolme... tegelikult nelja nädala jooksul toimunud on. Olulisemast kõnelen siiski.
Seal juba tolmuga kattunud minevikus sain ma Eesti Vabariigi parimaks etlejaks ja ma luban endal sellega uhkustada, sest ma olin ikka kõva paar päeva kõrvust tõstetud. Samal esmaspäeval tormasin ma ühelt lavalt ruttu teisele ja toimus Stuudio vahekokkuvõte. Lava taga kõik hiilisid nagu hiired. Ja nagu tõelised hiired krabistasime ka ikka päris korralikult, sest see põrand oli lihtsalt võimatu nagisedes iga sammuga, mis tehti. Minu etteasted läksid iseenesest hästi, kuid proovis paremini. Nagu juhendajadki ütlesid.. proovis tuleb anda 100% selleks, et laval saaks anda 120%.
Mõni aeg peale vahekokkuvõtet (st. nädal hiljem) käisin ühe näidendivõistlusel näidendeid ette lugemas. Mõni noore kirjutatud töö oli vägagi intrigeeriv, teisel juhul aga hoidsime kõik hammastega põskedest kinni, et jumala eest naerma ei purskaks. Vist saime hakkama.
Jõuluball oli ka! Pildistasin. See aasta suutsin ikka tohutult paremini oma energiat säästa ja selle üle on mul ainult hea meel. Tantsida sai ka ja õhkkond oli vägagi glamuurne. Punane vaip ja puha.
Vaheajale läksin ma kultuurselt, esinendes kõigepealt Jaani kirikus (esimest korda oma elus!) ja õhtul käisin vaatamas etendust "Karlsson Katuselt." See.... see oli lihtsalt nii tohutult armas! Paar korda oli tahtmine lavale joosta ja Mirkot kallistada ning öelda: "Ära muretse! Kõik saab korda!!" Selline.. südantsoojendav tükk.
Aga jõulud ma veetsin kodus. 24ndal olid meil mõned sugulased külas ja ma kudusin Piiale sokke (jõulukingiks). Kui need sokid valmis sain võtsin kätte oma pooleliolevad Snoopysokid. Terve 25nda hommiku ma istusin nende sokkidega teleri ees ja vaatasin MTVd, kust tuli saade, mis järjestas läbi aegade parimaid artiste. Aga see jäi pooleli 40nda juures, et ala vaadake kunagi edasi. Okei.. aga peale seda hakkas kohe saade  "100 best songs of the 00's" Vot see oli lahe! Lapsepõlv ja puha! Aga.. teate mis? Ka see jäi umbes poole peal pooleli ja enam lõpuni ei läinud. Kumbki saade! Ma olin nii pettunud, aga see-eest ma saingi just oma sokid valmis seega polnudki enam mõtet teleka ees passida.
Õhtul täitus maja sugulastega ja ma tegin palju, et ennast vaos hoida.. kuidagi ei sobinud mulle tol päeval see mass.. Rahustasin ennast sellega, et võtsin kätte lõngatoki, kerisin suure kera ja hakkasin kampsunit kuduma. Ja nii mu pühad möödusidki - kududes.

Ükskord ammu kui me Tartust tagasi sõitsime ja ma teist Snoopysokki alustasin

25nda öösel läks meil aga elekter ära - suur torm. Ja elekter oli terve päeva ära! Nii ma siis kudusin ja lugesin päevavalguses Kareninat. Elekter saabus nii tunniks ajaks kella kuue paiku õhtul, kuid siis ta jälle kadus nagu tina tuhka.. Ka terve 26 ja 27 oli elekter ära. Kõik see aeg kasutasin ma päevavalgust et lugeda ja kududa. (Lõpuks saingi Karenina esimese osa läbi!) 27 õhtul tuli aga elekter lõplikult tagasi, aga just siis kui mõtlesin, et vaatan, mis suures maailmas toimub.... Vajutasin arvuti tööle ja käis üks suur sirakas ja arvuti oli katki. Emaplaat läks läbi. Funky eh?
Eelmise aasta sisse mahtus veel palju kudumist, lugemist ja segaduste klaarimist.
Üks õhtu saime stuudiokatega kokku. Peamiselt olid seal kohal siiski juba Stuudio lõpetanud, kuid see-eest oli ikkagi tore. Õhtu lõppes minul ja Marisel minikurkide ja meekoogiga Vaike köögis.
Aasta viimase päeva veetsin vastu ootustele kodus (kududes). Alguses see mulle kohe üldse ei istunud, kuid "Armastus kolme apelsini vastu" parandas kõik.
Mõttega ära harjunud oli ka seal tore. Numbri 2012 võtsime vastu silla peal ja mina maanteel joostes ja sellest suure positiivse laengu saanud saatsin ma elus esimest korda ise sõnumeid laiali.
Ja uue aasta esimesel päeval ärkasin omas toas oma voodis. Mida veel tahta?

Nüüdseks on kampsun juba nii kaugel, et hakkan kaelust ja varrukate jaoks auke tegema. Eile tegin aga traagilise sammu. Ma vaatsin seda suurt kere osa kui salli ja... oeh.. kui mul jääb üle lõnga ja kirge koon endale ka sellest lõngast salli, sest see nägi lihtsalt nii lahe välja.
Edasi ootab mind homsest kvaliteetaeg kahe ja poole põmgerjaga, veidi veel kampsunit ja Anna ja Karenina ja piljard. Elu tõotab aina põnevamaks minna ja mul on selle üle ainult hea meel!