Ma nägin unes armastust

Mul oli täna palju unenägusid. Korralikult (enam vähem) mäletan vaid kahte.
Üks oli selline, kus oli koolis jõuluball ja siis ma olin fotograaf. Mul oli oma kaamera ja välk, kuid for some reason mul polnud välgus akud vaid patareidja see oli hull mess. See lõppes sellega, et ma tantsisin tša-tša-tšaad.
Siis oli ilus ilus ilus unenägu, kus ma nägin unes armastust. Ma ei mäleta milline ta välja nägi, kuid ma mäletan, et ma tundsin armastust. Kuid ärge unustage, et see oli unenägu. Nüüd tuleb freaky osa sellest. See oli araabia stiilis. Kind of nagu Alladini teema ja siis me läksime põrgusse, mis oli elektrisinist värvi ja me pidime seletama, kuidas me sinna saime ja ma vaatasin oma armatusele otsa (ps. ta oli musta värvi araabia riietes ja tal oli vist isegi see müts peas.. sellise tilbendava asjaga. Jah mu kirjeldus rokib) ja ütlesin, et kas me räägime tõtt ja siis ma rääkisin oma üleelamistest (mis oli eelnenud põrgule). Niisiis.. me jooksime kuhugi ja siis oli enamvähem kuskil tühermaal uks ja ma tegin ukse lahti ja seal taga olid Beowulfid ja siis üks Beowulf lõi mind ja ma surin... vist. Ja ma tulin põrgusse ja siis olin lendaval vaibal ja kõik oli elektrisinist värvi ja siis... oli veel mingi teema.. kuid seda ma täpselt ei mäleta. Aga ma rääkisin oma loo ära ja siis vist nagu ärkasin üles.. või unenägu vahetus. Ma ei mäleta täpselt.
Aga ma nägin unes armastust ja see oli ilus. Ma arvan, et see oli mõjutustega sellest, et ma vaatasin õhtul "Lost"-i ja seal oli mingi armastuse teema.

Fotograafiast ja "Videvikust"

Fotograafia on imelik. Nagu päriselt. See kaotab aegajalt oma võlu. Minu jaoks vähemalt. Sest... keegi teeb mingi pildi.. nääh.. pole midagi erilist, kuid siis ta paneb sinna mingi fade'i või bw effekti või lihtsal tuunib äärmustesse ja siis see pilt on maailma kõige specialim pilt. Mulle ei meeldi fotograafia sellisel juhul. Jah, ma teen seda ise ka, sest tõesti.. tuunimine muudab pildi erilisemaks, kuid... see pole fotograafia see on rohkem foto(shop)graafia. Vaatasin ka ennist üht pilti ja mõtlesin wow.. see pilt on lahe, kuid siis vaatasin ja mõtlesin, et kui see nüüd oleks olnud niisama, ilma kogu selle seepiata and so on.. siis see poleks üldse eriline. See oleks lihtsalt mingi plainass. On üks blogi, mida ma jälgin - Why we love life - ja see kutt teebki pilte selle tagamõttega (vähemalt nii ma olen aru saanud), et ta photoshopib neid pärast. Ehk siis.. see ongi tema stiil. Ja vahel, vahel ta on teinud ka mingi pildi, mis pole photoshopitud aga ta on tabanud midagi väga lahedat või.. kuidagi see pilt on nii huvitav, et .. et seda polegi vaja tuunida ja see näeb vinge välja. See on küll lamp ja imelik, kuid see on .. huvitav.
Niisiis mida ma selle kõigega öelda tahan on see, et mis kurat see fotograafia on? Ma jäin sellele lihtsalt mõtlema ja siis ma leidsingi, et ma ei taha teha pilte millesti randomist ja siis seda tuunida ja öelda, et vot kus ma nüüd tegin kunsti, kui see pilt vb on midagi väga suvalist, lihtsalt üks pilt sajast. Selle tegemiseks kulus 1 sekund .. ei vähem... 1/250 sekundit aga sellest pildist mingi "kunsti" tegemiseks läks pool tundi, sest ma kobasin photoshopis.
Ma ei taha nüüd öelda, et ei ma kunagi ei tuuni enam pilte. Muidugi ma teen seda, kuid see on lihtsalt naljakas.. Mul pole ammu olnud tungi midagi pildistada.. mul pole lihtsalt ideed, kuid ma nüüd ükskord võtan end kokku ja saan migni idee ja siis ma tahan pildistada.. inimesi (hint) ja .. ja siis ma tuunin seda pilti, kuid ma enne seda tean, et ka värvidega mängimiseta on see pilt huvitav ja väärtuslik.
Vot. Jõudsin tuumani välja.

Vaheaeg on käes. Juba nädal aega, kuid nüüd hakkas see vaheaeg, kus sa puhkad pühadest. Ja.. ütleme nii, et mul tuleb selline rahulik nädal. Veidi kultuuri, veid kooli (?!) ja veidi laulmist.
Eile ma käisin koos Merelle ja Kaisa ja Roosiga kinos. Käisime vaatamas "You Will Meet a Tall Dark Stranger" by Woody Allen. See oli täpselt Allenilik film. Humoorikas. See meenutas mulle raamatut "Scotland Street 44", sest ka selle sisu oli selline.. et oli võetud nagu mingi periood mingite inimeste elust ja siis sellest raamat tehtud. Praegusel juhul siis film. Lõpp jäi.. ära ja oligi selline.. poof! nüüd kõik. Mind hullult ärritas üks karakter ja ühest oli mul lihtsalt kahju.
Mul on alati vanadest inimestest kahju.
Peale kino läksime Roosi ja Merellega istuma. Me käisime veidi ringi ja lõpuks maandusime Bristos - kus btw on võileivad veel kallimaks läinud. Niisiis.. kui ma nüüd Piiaga kunagi kihlveo teen, siis varsti hakkan ma poole Bristo hinnaks välja käima seda, mis kunagi oli terve Bristo hind. Novot.
Aga me istusime seal ja rääkisime juttu, veidi klatši. Mina üllatasin Roosit ja Merellet ja nemad üllatasid mind. Nad on ääretult armsad inimesed ja mul on hea meel, et mul on au olla nende sõber.
Aga siis me jäime veidi kauaks istuma ja kui lahkusime nägin ma Bristo aknast, teisele poole Anton Hellen Tammsaare parki, et minu buss on juba Viru keskuse taga ja ma pidin jooksma. Jõudsin bussile ja sõitsin koju.
Kodus.. haha! see oli nii naljakas.
Telekast tuli ju "Videvik". Piia, kas sa vaatasid seda? Ja siis kui ema seda mulle ütles ma kohe hüppasin püsti ja hakkasin naerma. Läksin ja panin siis oma teleka tööle ja mingi ime läbi jäin seda vaatama.
See oli nii naljakas. Tõesti oli. Aga samas.. see oli tuhat korda parem, kui kõik teised Videviku Saaga filmid siiani on olnud, sest tõesti.. See oli ju tehtud ehku peale, et äkki tuleb välja ja siis see tuli välja ja nüüd on kõik teised osad üksteise lakkumist täis. Miks?
Ja ma vaatasin ja naersin ja mõtlesin, et heh kui naljakas ja siis tuli lõpp ja ma mõtlesin, et ohh kui ilus. Ma ise ka imestasin, et see mulle veel peale läks. Aga samas see on siiski kohati naeruväärne.
Siiski mul on hea meel, et ma lugesin selle saaga läbi ja lugesin selle läbi just siis kui see veel mulle peale läksvõi.. noh.. siis kui kõik see Videviku hullus maailmas nii naeruväärne polnud. Aga raamat on parem. Jah on. Sest "Eclipse" on ju mu lemmik osa.. ja olgem ausad ma olin filmis pettunud, sest no.. see oli halb. Aga raamat on hea, sest see jätab ju alati fantaasiaks ruumi.. film ei jäta. Kunagi ei jäta.
Mu küüs murdus jälle ära. Lambisest kohast.
Ma lugesin eile enne magama minekut oma sõnumeid. Mul on neid seal nii palju. Neid on seal sellest 2009 aastal toimunud Kätu sünnipäevast. Hästi paljud sõnumid on nii naljakad. Nt. see kui Ats läks hommikul kooli ja avastas, et kooli oli vaja tulla kolmandaks tunniks. Mul oli tast nii kahju. See juhtus 30. aprillil.
Ma nägin täna unes kooli.. vene keele tundi, kui täpne olla. Kõik pidid midagi vastama.. kell helises ja siis õpetaja pani oma arvutist Jacksoni "We are the world.. we are the children..." laulma ja siis me läksime koju ja siis järsku terve kool oli seda laulu täis, sets vene keele õpetaja arvuti on ühendatud selle suure kõlarisüsteemiga ja nii siis ta lasi sealt erinevaid laule. Siis ma ärkasin üles.
Ma vaatan täna "Lost"-i veidi. Sest ma ei viitsi homme vaadata ja laupäeval olen Rotermannis esinemas niisiis.. ma ei saa seda vaadata.
Pöidlaküüs murdus ka.

(Untitled)

Ma tahtsin olla nii originaalne tehes aastakokkuvõtet, kuid võta näpust. Ka teised tahavad olla nii originaalsed. Seega, kuna ma olen terve 2010 trotsinud ebaoriginaalsust ma siia oma kokkuvõtet ei tee. Täpselt nagu ma ei soovinud läbi Näoraamatu inimeste häid jõule ega head uut. See on ebaoriginaalne ja ebapersonaalne. Ainus asi milles ma jätkuvalt ebaoriginaalne olen on see, et ma räägin oma blogist oma päevast aka pean päevikut. Kuid mul on sellest savi.
Pealegist mul ei tulnud nende punktide kokku kogumine nii hästi välja kui ma lootsin, et tuleb. Nii ma siis räägin lihtsalt oma aastavahetusest.
Eile hommikul tuli mulle isa külla ja tõi mulle jõulude puhul tagantjärele fondüü..!! yay!
Ma läksin õhtul linna ja sain Piiaga Kaubamaja lõhnaosakonnas kokku. Wow.. kui vale sõnadejärjestus. Me suundusime sealt Estoniasse ja sealt mööda koridore prooviruum nelja. Siis me olime kontserdisaali ukse juures ja tegime veidi oma vabtahtliku tööd aka seisime ja ootasime, et inimesed meilt oma pileteid sisse nõuaks. Seda tegid vaid neli inimest. Senikaua aga siis külmusime, sest uks oli kogu aeg lahti. Kuulsused voorisid uksest sisse ja fotoaparaadid välkusid. Eriti hull oli olukord siis kui Ansip läks Leedu peaministrile vastu. Mul oli tunne, et jään pimedaks.
Siis meie aeg sai täis. Me läksime üles prooviruumi nr.2 ja sõime seal. Siis läksime Vanalinna ja jalutasime tulede vahel. Olime vaateplatvormil ja jalutasime tagasi Estoniasse. Vatipüksid ahistasid mind ja ma jätsin nad maha. Piia jättis ka oma koti ja me läksime massi. Olime veidi massis ja siis läksime tagasi Estonia valvelauda ja siis hakkasime kõik Tallinn 2011 inimestega liikuma lavale. Läksime sinna ja siis kui aeg oli sealmaal hakkasime sekundeid kümnest tagasi lugema ja siis oligi uus aasta käes. Kõik paukus ja suitses ja selline tunne oli, et Tallinn põleb.
Siis me vaatasime ufot ja kuulasime Iirist ja helistasime vanematele ja siis läksime me mööda Estonia pst.-d Vabakale ja sealt olnud teinud paar väga naljakat telefonikõnet suundusime Piia juurde.
Enda aja sisustamiseks helistasime taksodele, kuid muidugi me ei saanud taksot. Jalutasime ja kuskil Pirni peatuses andsime alla ja jalutasime niisama Piia juurde edasi. Kusjuures see võttis meil kokku ainult tund aega! Ma olin üllatunud.
Piia juures sõime piparkooke ja mandariine ja jõime teed. Siis tulid ka ta vanemad koju ja Piia ema oli niivõrd armas! Ta andis mulle ühe euro. See oli nii lambist ja nii armas:)
Täna hommikul ma läksin Piia juurest poodi. Ostsin fondüü jaoks asju ja siis kassas.. Müüja lõi kõik läbi, küsis kas mul partnerkaarti on ja siis muigas. Ma muigasin ka. "Kas maksate eurodes või kroonides?"
Kroonides.
See oli nii naljakas, sest tal endal oli naljakas ja ta andis mulle eurošokolaadi - kõik said selle. Naljakas.
Siis ma läksin marke ostma. See oli veel naljakam. Ma andsin jälle kroonides ja kuna mul eesti sente polnud siis ma pidin andma raha üle ja siis müüja pidi mulle tagasi andma ja seda arvutama ja see oli nii naljakas. Lõpuks sain kõik kätte panin asjad kokku ja siis nagu meenus: "Kas ma margid sain?" Müüja ehmatas ära.. muidugi! ta unustas. See oli nii koomiline ja mul on müüjatest nii kahju. Ütlesin, et ma saan aru, pole hullu. Sain margid, soovisin head uut ja läksin ära.
Terve Tallinn oli kinni. Poed olid kinni ja nii ma siis veetsin oma pooltunni, mis mul üle oli jäänud bussini Hesburgeris ;). Ajee. Tekkis selle väikese summa, nagu seda on 1€, peale kiusatus osta üks burger, kuid ma sain sellest naljast aru ja ei ostnud.
Lõpuks jõudsin ka koju ja õhtul saan fondüüd!!
Külmkapp on süüa täis. See on parim osa pühade juures.
See on naljakas, kuidas 1. jaanuar on alati lihtsalt maailma kõige naljakam päev. Kõik magavad kella 15-ni ja siis on õues pime ja öö ja päev on sassis ja terve see aasta esimene päev läheb raisku. See on nii naljakas.
Ma ei suutnud jälle juttu pealkirjastada..