Rääkides ilust

Ma avastasin eile magama jäädes (vaata siis, kui sa pole veel magama jäänud ning aina mõtled ja mõtled ja mõtled), et ma ei kadesta ilusaid inimesi.
Me kõik teame, et me ei märka iseenda juures seda, mida teised ja seega pole me objektiivsed, endist kõnelemaks. Ja seetõttu muudavad kõik sellised ennasthaletsevad blogid mind tusaseks.

Mina olen endas avastanud selle, et kui silman kedagi ilusat, siis ma ei kadesta seda inimest. Vastupidi, imetlen teda. Ma ei saa sellelt inimeselt oma pilku. Pean end tema küljest lahti rebima, aga see on ääretult raske.
Ma tahaks ilusaid inimesi lihtsalt vaadata, nende ilu endasse ammutada ja siis tervele maailmale kuulutada: "Vaadake, siin seisab ILUS inimene!". Sest iga kord kui ma kedagi niimoodi jälgin... Mu tuju läheb rõõmsaks ja ma mõtlen, et woow. Ja see tunne on hea.. See on midagi sellist, mis kinnitab, et pealpool pilvi paistab päike. On alati paistnud ja paistab ka edasi.
Ma ei räägi ainult mingitest tüüpilistest iluetalonidest. Ei. Ma räägin just veidratest iludest. Sellised, kes võib-olla pealtnäha on tavalised, aga mingi veidrusega, mis teeb nad ilusaks. Tihtipeale on kõik just seesmiselt nii ilusad, et seda kiirgab neist välja ja nad püüavad mu pilku.
Jälgimisega on aga see jama, et peab ära tundma piiri, mil teine saab aru, et mingid silmad on pingsalt temal. Ei saa lihtsalt lõputult kedagi poolvõõrast vaadata ilma, et sust endaks jääks veider mulje. Jah. On erandeid. Kuid nendes erandites mängib suurt rolli keemia ja bioloogia, koos kõigi oma reaktsioonide ja feromoonidega.

Ilusad inimesed paitavad silma. Ja neelavad mind endasse. Või tekitavad tahtmise hoopis neid neelata. Silmadega.

Ja ma jätan teid nüüd siia selle ääretult arutleva tekstiga. Arvuti on kurjast. Arvuti röövis mu algse jutuvoolu ja pani selle ainult kuidagi sõnadesse. Vähemalt kuidagigi.
Arvuti on kurjast.
Ilu on imeline.

Ei jaksa kedagi tsiteerida.

Mul on veidi raske nüüd midagi asjalikku rääkida, sest ma just vaatasin ära videoklipi, kus Andres Mähar kõik perse saadab. Ja ma olen lummatud. Kõnekunst on üks vapustav asi. Emotsioonid on midagi veel vapustavamat. Üleüldse ma olen erinevaid kunstiliike püüdnud viimased kaks päeva järjestada. Põhjuseks oli see, et ma käisin reedel Koolitanstu vaatamas ja mõtlesin, et tants on üks ülim kunstiliik. Siis ütlesin endamisi: "Noh, näitlemine ka. Aga tegelikult on luule ju ka kunst. Ja muusika!! Tegelikult on...." Ja nii ma ei suuda neid enam järjestada.
Jah. Reedel käisime Kätuga Koolitantsu vaatamas. Dreek oli lihtsalt imeline!! Vabatantsudes ei olnud just meeletult kõva tase, aga see oli ju ka alles eelvoor. Ja siis .. siis algasid showtantsud ja seal oli juba väikeste seas päris hea tase. Kuid siiski... mõni oli ikka meeletu läbikukkumine.
Siis ma tulin koju. Ja laupäeval oli meeletult suur hommikusöök. Ema tõusis varakult üles, tegi kukleid ja siis traditsioonilise inglise hommikusöögi - vorstikesed, šampinjonid, munapudru, kohvi, grillitud tomad, peekon jnejne .. woow. Kõht oli liiga täis.
Ja suurema osa päevast ma veetsin arvuti taga koos home-study'ga. Aga ma sain targemaks. Sellevõrra, et mul on nüüd arvamus - Briti poliitiline süsteem on väga veider. Lihtsalt seal polegi süsteemi.. peaaegu. Ja see on ajuvaba.
Laupäeva õhtul oli Eesti Laul. Ja minu arust oli see meeletult nõrk. Ikka nagu meeletult nõrk. Suurt pettumust valmistab ka fakt, et saatejuhid loevad oma nalju maha. See on põhimõtteliselt sama nagu "100 luulepärlis" loevad näitjelad luuletusi maha. Sound bad right? Ei :)) asi pole selles, et nad maha loevad. Asi on selles kuidas nad maha loevad. See on selline kiikamine, et tegelikult mul on peas, kuid ma kiikan vahetevahel endale sülle. Mida?!?! Kui maha lugeda, siis ikkaniimodi meisterlikult raamatust ja niimoodi, et see ei tunduks imelik.
Ja et mitte järjekordset pühapäeva mõtetult kodus passida. Sain ma endale kamraadi Liisa, kes tuli minuga täna suusatama. Nimelt mul tuli laupäeva õhtul selline hullult aktivisti ja sportlase tuju. Ja nii ma siis planeerisingi asju ja täna mul oli vabatahtlik spordipäev.
Programm algas, kui sain Liisaga terminalis kokku ja me istusime 8 peale. Läksime Piritale suusatama. Suusatasime niimoodi.. see suurem ring ja siis Kabeli ring ja saime oma piletid ja olime rõõmurullid. Siis läksime linna tagasi ja mina suundusin Kalevi (ujula) poole. Tee peal mõtlesin, et trololo.. mul on nüüd 1,5 tundi ujumist Ja siis sain aru, et kell on 14:30 ja kui ma tahan kella neljaks trenni (tantsima) jõuda... siis ei ole päris 1,5 tundi ujumist. Aga kiirendasin sammu ja läksin basseini ja ujusin. Arvasin, et mul ei ole aega oma sihtmärki - 1km - ära ujuda, kuid kui peale 15 minutit oli pool distantsi läbi mu enesekindlus kasvas. 1000 meetrit kukkus ja ma tundsin, et minus on 100 veel. Lõpuks, takistas mind edasi ujumast fakt, et mul said ideed otsa. Ma ei viitsinud tühja nühkida ja nii ma siis lõpetasin oma ujumise väärika 1100 meetriga.
Edasi väike amps ja siis tantsima. Kristat polnud, kuid trenn toimus ja sai venitada ja teha klassikat ja lõpus ka midagi aafrika tantsu moodi.
Ma ei salli klassikat. No lihtsalt ei salli. See on täielik ajusurm. Just nimelt ajusurm. Sest oma jalgade ja käte ja pea kordineerimine mingiteks padabure'deks ja sealt pööreteks on .. õudne.
Nojah. Ja siis ma tulin koju ja mu pea valutab. Pingutusest. Aga see on hea, sest ma tunnen ennast nii kasulikuna. Kuigi, see peavalu häirib. Mõelda vaid, et kunagi kui ma ujumas käisin oli niimoodi väga tihti. Nägu on ikka veel ujumisest kuum.
Piia saadab mulle Hurtsi tweete. Need on head.

"Saw my reflection in the window of a Bolognese fishmongers & it dawned on me.
White shirt, black coat, UNABLE TO FLY.
I'm a fucking penguin."
-Theo Hutchcraft

Huvi huvi vastu

Võite veendunud olla, et nädala pärast on mul Hurts'i üledoos. Kui ma esmaspäeval avastasin, et raadiost lastav "Stay" on nende laul (mitte minu algse arvamuse järgi Take That'i looming) oli see umbes poole tunniga ka minu muusikamängijal. Terve nädala olen seda laulu kuulanud ja mõtlen, et wow.
Üleüldse. Nädalavahetus möödus kodus. Laupäeval tegin sidrunikooki ja sushit ja mõlemad maitsesid imehästi.. kuigi ma sõingi kooki ainult ühe tüki?
Pühapäev venis nagu tatt... tõsimeeli üks kõige venivam pühapäev, mis mul olnud on.
Noja siis algas uus nädal ja see on üks ütlemata veider nädal. Kool on imelikult lihtne.. selline tunne, et äkki on kuskil nagu mingi konks?
Esmaspäev oli sõbrapäev. Muffinid. Üks kaart. Veider päev.
Üleüldiselt ei toimu mitte midagi meeliülendavat.
Kolmapäeval käisin laulmas, kodus ja tulin uuesti linna, et minna Piiaga Lidosse ja juua üks latte ja siis minna Valmisstuudiosse. Noh.. kui ma ERR-i uksest sisse astusin sain aru, et olen vist veidikene vales kohas. Aga, panime üleriided ära ja läksime istusime oma privaatsesse nurka, kus saime omale rinnamärgid ja suundusime stuudiosse.
Istusime esimeses reas - ajee. Paar korda need poliitikud jalutasid sisse, siis välja ja siis hakkas saade pihta. Kohe kui kaamerad tööle läksid tundsin kui palav ja paks õhk on ja mu pea tundus nagu meeletu pall, mida mu kael kinni hoida ei jaksa.
Vaatasin poliitikute debatti, jäin kaamerasse ja püüdsin seisukohta võtta. Need kolm pausi, mis meile anti olid jumalikud ja ma pole mitte kunagi niimoodi vett ihaldanud kui eile. Need klaasid paistsid ahvatlevad.
Täna - nädala neljandal päeval - ärkasin Piia juures ja seal oli külm. Koolis oli soe. Kuid igav. Oi kui igav. Pool klassi oli puudu. WestFesti laul sattus kahtluse alla. Ja kui viimaks sai ka see päev läbi - nagu iga teine.

Ma mõtlen elu ja surma üle harva. Ma lihtsalt ei juurdle iseendaga selliste asjade üle. Ja siis.. täna ma avastasin ennast bussis mõtlemas, et ma aeg-ajalt soiun, kui tore oleks osata mõnda pilli mängida. Järgmine hetk käib mu peas umbes selline mõte: "Küll ma järgmine kord õpin." Ja siis ma ehmatasin. Millal? Mis mõttes järgmine kord? As in.. järgmises elus? Et teinekord kui ma elan? Nagu see oleks restoraniskäik. Järgmine kord võtan hoopis salati! See tõi mulle selguse, et tuleb endale selgeks teha oma soovid ja siis nende poole püüelda.
Ma ei ütle, et ma hakkan nüüd mingit pilli õppima. Ma lihtsalt tean nüüd, et kui sellest peaks saama mu kindel soov ja tahtmine, siis ei aita muud kui et tuleb ennast lihsalt kätte võtta ja hakata pilli õppima.
Ja see mõte oli nii ääretult veider.
See on ääretult veider nädal.
Ma ei jaksa enam mõelda.
Ja mind ootab vene keeles ekskursiooni kokku panemine.
Ma oleks teinud täna pikniku. Seda juhul, kui kraade oleks olnud sama palju kui praegu on ... lihtsalt nullist ülespoole. Kas see kirjutatakse kokku või lahku? Üles poole. Ülespoole. See jääb nuputamiseks. Olen hetkel liiga laisk, et seda googlesse kirjutada ja vaadata. Aga kui ma vea tegin, siis te vähemalt teate, et ma teadsin seda kirjutades, et 50% tõenäosusega tegin ma vea.

Teel koju jäin üks hetk seisma. Olin seljaga tuule poole, näoga päikesesse. Maastik oli vaimustav. Mu kõrvadesse hüüti: "Stay with me!" Ja ma tundsin, et see on üks selline hetk, mis tuleb lihtsalt võtta ja siis selles veidike olla.
Ja ma võtsin.