Me armastame ooperit!

Eelmine nädal oli üks meeletult edukas nädal! Olen rahul. Esmaspäeval ma veel lõpetasin isa töö juures raamatut ja esikaas tuli trükist välja ja nägi täitsa tore välja. Aga teisipäeval ma sain kätte valmisprodukti ja see nägi juba vinge välja. Ikka väga lahe. Sama päev oli ka WestFesti eelvoor.
See aasta on üldse WestFestiga kõik kuidagi utoopiliselt läinud. Nagu on tunnet, samas pole.. üleüldse mu lauluhääl on otsustanud lolliks minna ja siis ei allu mu kontrollile. Käisin, nägin, laulsin. Midagi väga sassi ei läinud.. telepaatia Kaleviga töötas. Kui ma mikrofoni ära panin mõtlesin, et... läheb kuidas läheb. Juba oli täitsa savi. Päeva lõpus sain teada, et sain edasi. Ka Liisa sai.. ja Aigar. See oli kõik meie klassist.
Kolmapäev ma tulin peale kooli koju ja olin kodus. Olin arvutis. Olin oma toas arvutis!! Jah! Maarja oli meil ja siis tal oli läpakas ja siis ma olin arvutis. Kohe mõnuga. Mingi hetk muidugi väsisid silmad ära.
Ma ei kannata seda ... täna tegin.. eile tegin sissekannet, kuid ma tunnen, et pean kuhugi seda kirja panema.. nii et ... kannatage ära.. ma kohe jõuan nädalavahetuseni, mis oli vaimustav.
Nädala neljandal päeval oli suurimaks sündmuseks deklamaatorite konkurss, mis oli see aasta saavutanud erilise mastaapsuse. Rahvast oli oi-kui-palju ja see oli hirmutav. Või.. mitte hirmutav, vaid pigem häiriv, sest kõik ei saanud aru faktist, et deklamatsioon algab vaikusest ja siis jäi palju kuulmata. Tegime Liisaga palju märkmeid ja kokkuvõtvalt võiks öelda, et mulle ei meeldinud see, mida ma kuulsin. Oh.. oli pärleid! Muidugi oli! Selle massi juures pidigi olema, kuid ma oleks tahtnud selle massi sealt eemaldada. Ma oleks tahtnud, et see oleks olnud jälle selline väike nohiklik üritus, kus täitub vaevalt veerand saali. Ärge saage must valesti aru... publik on hea! Väga hea! Konkurent on hea! Kuid... mitte igasugune publik, mitte igasugune konkurents. Hea publik ja konkurent on selline, keda läheb korda see, mida laval tehakse.
Gümnaasiumi ajaks oli rahvast juba vähem... juba nii palju nagu tavaliselt tervel üritusel kokku ja siis oli juba tore. Liisa käis ja luges... väga ilus. Külmavärinad. Siis läksin mina. Jälle.. käisin, nägin, lugesin. Aga seekord tulin lavalt ära ja mõtlesin: "Wow! See läks hästi!" Ja see tunne oli hea.
Kui gümnaasium oli ära esinenud läks žürii otsust tegema ja ka meie Liisaga võtsime oma märkmed kokku. Siinkohal ütlen ära selle, et... VI ja VII klass olid sellised nagu ikka. VIII juba muutus tõsisemaks ja nagu.. tekkis tunne, et äkki nad tahavad midagi ära teha. IX klass... ma tahtsin oksele hakata. Miks ollakse nii dramaatilised? Kõik need pausid. Paus. Paus. Paus. Ja fakt, et tegelikult ei saada mitte midagi aru sellest, mida loetakse. Kümnes klass oli juba täitsa hea. Ja siis XI klassis toimus jälle mingi taandareng. MIS VÄRK NENDE PAUSIDEGA ON?!?! Lõpetage ära! Ja XII klassist osales ainult üks tüdruk.
Panime oma pingerea ja tulime tulema. Õhtul käisin Piiaga kinos "The Tourist"-i (kas kirjutatakse nii? Et see "i" tuleb hiljem.. või on see seal jutumärkide sees? See on üks igavikuline dilemma!) vaatamas. Mulle täitsa meeldis. No muidugi on paremaid.. see oli täiesti average Hollywood.. kuid tore. (Mu filmide hindamine on viimasel ajal nii sisutühi. Filmipäevik on ka kuiv. Kus on mu emotsioonid?)
Reede on tähtsusetu. Aga nädalavahetus!

Laupäeva hommikul ma suundusin linna ja läksin Estoniasse. Astusin valvelaua uksest sisse ja läksin turunduseruumi (jah, ma jätan meelega endast megaVIP muljet). Seal ootasid mind juba ees meie vabatahtlikud, kes sidusid kaelakaartidele nööre külge. Siinkohal mainin nad kõik ära, et hiljem saaksite aru, kellest räägin: Mari-Riin, Kadri, Kadi, Karl, Aleksandra, Daniil, Camilla, Kädi ja (mõtlesin tükk aega, et kes üheksas oli..) mina. Siis me läksimegi fuajeesse ja suhetliselt kohe tulid esimesed grupid noori. Ahja.. mis toimus? "Täna teeme ooperit!" Aka.. suur hunnik noori (300+) tulid üle Eesti kokku ja tegid etenduse. Me siis registreerisime neid ja andsime neile kaelakaarte. Olime tegusad. Mingi hetk sai kõik valmis seal all ja mindi üles Kammersaali, kus järgneva kahe päeva jooksul toimusid proovid, õhtul disko ja osad magasid ka seal. Seal oli väga palav. Lapsed jaotati gruppidesse ja algasid töötoad.
Meie (vabatahtlike) missioon ja ülesanne: vaadata, et lapsed jõuaksid õigel ajal õigesse kohta ja et nad niisama maja peal ei tuiaks. Pluss, olla veel nii palju abiks ürituse korraldamisel kui võimalik.
Siis me läksimegi alla turunduse ruumi ja kleepisime mingeid kavu (?). Saime ilusasti kõik valmis ja siis viisime lapsi sööma. Igas ruumis käisid pingsad proovid: orkester oli hoos, näitlejad ja tantsijad ka. Dekos olid ka kõigil käed tööd täis. Ainukesed, kes suurema osa ajast niisama olid, olid lavatehnilised. Kamandasime neid pidevalt kammersaali, kuid nad jooksid sealt jälle ära. Oh well..
Kõik said sööma ja siis töötoad jätkusid. Meie tegelesime ka millegi tähtsaga - vist. Karl hakkas nimekirju uuendama, sest paljud olid tulemata jätnud, paljud ameteid vahetanud jne. Kolm tüdrukut läksid asju veel täpsustama. Siis lähenes õhtusöök. Jooksin kammersaali, jagasime sööma viimise järjekorra ära, sain nimekirja täpsustuse. Läksin alla... aga olin nimekirja maha unustanud. Uuesti üles... siis alla oma grimmi lapsi otsima, et neid sööma viia. Neid polnud. Läksin sööklasse, kus Mari-Riin ja Kadi ütlesid, et nad grimmikad pidavat hiljem tulema ise.. (nad tahtsid nii). Hakkasin juba maha istuma, kui nägin oma käes nimekirja, mille pidin Karlile viima. Uuesti üles. Siis alla.. ja sööma. Jalad olid väsinud. Kas ma mainisin, et turunduseruum on I korrusel, Kammersaal V ja söökla 0 korrusel. Novot.
Peale söömist 19:00-21:30 olime Kadi ja Mari-Riinuga (? Riinuga?) valvelauas ja panime kirja lapsed, kes välja läksid - linna peale! Ööseks maandusin oma vanatädi juures.
Hommikul, kui mul oli pool tundi magada jäänud (7:30) helises mu telefon. Torust kõlas väga reibas Karl: "Rise and shine!" No tema oli viiest üleval, kuid see on juba teine teema. Minul oli vaevaline õrna unega öö. Läksin Estoniasse ja viisin esimesed lapsed hommikust sööma.
Siis ... kui kell sai umbes 10 viisime kogu selle massi lavale. Hakkas läbimäng. See oli üks kõige tühjem osa päevast vabatahtlikele. Me istusime saalis... parter.. hakkas igav. Läksime rõdule. Istusime rõdul - vaimustav vaade!! - siis hakkas igav.. istusime loožis. Mingi hetk kamandas peakorraldaja (noortetöö juht) Mailis meid kavasid voltima!!! Jeeeeee!!! 300 kava! Pole hullu! See sai ruttu tehtud. Siis oligi kell 14:00 ja esimene etendus algas!
Istusin saalis ja vaatasin. Dirigent tuli, plaksutasin tormiliselt (ta oli mu lemmikinimene tervest etendusest). Avamäng. Etendus oli hästi sürr. Selline.. et sisu mulle pärale ei jõudnud, sest palju stseene olid lambised, KUID!! see nägi väga kihvt välja, nii et kunstiliselt ja selles mõttes, et see oli tehtud 24h-ga oli see VÄGA VÄGA lahe!! Kõik stseenid, mis olid, tulid ilusti välja ja olid veatud (vist).
Siis oli söömine. Siis ma käisin poes ja ostsin Mailisile ja dirigendile kommikarbi ja lilled. Saalis olid parandused ja meie olime jälle võimalikult kasulikud. Karl oli oma kaardikarbi (?) ära kaotanud ja soigus. Kui ta selle üles leidis oli nii tema kui minu (sest ta soigus sellest peamiselt mulle) elu jälle ilus ja helge.
Teine etendus. Selle ajal täitsin mina selle nädalavahetuse kõige jaburamat ülesannet: olin orkestriaugus julgestuseks, juhuks, kui keegi peaks sinna lavalt kukkuma. Nagu mida helli? Esimese etenduse ajal oli sead ülesannet täitmas neli vabatahtlikku.. teisel.. mina üksi. Aga mulle sobis. Seekord siis ainult kuulasin klassikat ja imetlesin pillimehi ja muidugi... dirigenti. Ohh kui lahe tüüp see dirigent oli! Fakt, et ta oli 15... ja dirigeeris.. no woow!! Ja ta nägi nii arukas ja tubli inimene välja! Minu sümpaatial polnud otsa ega äärt! Viisin etenduse lõppedes talle ja ka Mailise laval lilled ja kommikarbi!
Ja siis oligi kõik. Vaatasime veel, et lapsed ilusti välja saaksid, võtsime bännerid maha ja olime õnnelikud. Väga õnnelikud. See oli väga, väga lahe!

Edasi suundusin oma trio "Liisa, Kalev, Getter" proovi, mis läks ka päris hästi.
Koju jõudes olin nii väsinud. Niii väsinud, et magasin täna hommikul 40 minutit sisse ja keemiasse ei läinud. Koolis levisid kuuldused, et venku jääb ära.. nii me siis tegime Merelle ja Roosiga füsa laboratoorset tööd. Kodus vaatas mulle ekoolist vastu punane p. Vene keelest põhjuseta puudumine. oops.
Siis oli segakoor ja ma nii kaifin seda!! Tõsiselt lahe! Ma võin tunduda imelik, kuid see on lahe! Koor on lahe!!
Ema just küsis, et kas ma olen see nädalavahetus kodus. Jah.. vist küll, kuid praegu on nii aktiivne aeg, et ma üldse ei tahaks. Tahaks jälle kuskil ringi joosta ja kogu aeg rakkes olla. Wow.
Ma olen õnnelik.
Kevad, kõik sulab.. see on tore.. kuid juba paistavad esimesed sopamülkad mu kodus...

Läen edasi, sest taga põleb tee

Nädala võib kokku võtta nii:
Oli kool. Koolis oli tüütu. Inkas sain kaks viite - olin üllatunud. Ei, kolm, sest teate mis? Ma sain passiivse hääle töö veerandveaga viie! Ma ei olnud üldse õppinud ja teate, mis kõige parem? Ma ei spikerdanud! Amazing! Tundsin ennast ülejäänud kolmapäev nagu geenius.
Käisin ka Õnnise juures luulet ette lugemas. Otsustatud! Loen Rummot. Teine otsus, mis tuli vastu võtta oli WF suhtes. Sellega on ka otsustatud! Oleme Kaleviga paar korda proovi teinud.. 3-duuri lugu.. mis seal ikka! Mikrisse lauldes kõlab aga halvasti.. mulle ei meeldi mikrid. Mõnikord meeldivad. Aga praegu mitte.
Ma ööbisin see nädal kaks korda Piia juures. Mul oli nohu tulemas, kuid Sudafed aitas! Õues on soe. Reedel peale kooli tantsisime Kaisaga kooli koridoris, sest võimlas oli mingi trenn ja aulas oli teatriõpe.
Aga nädalavahetusest ma räägiks pikemalt, sest see oli tegevust täis.
Nimelt laupäevahommikul ma läksin linna. Bussis lugesin Paul-Eerik Rummot ja mõtlesin, et wow! Lihtsalt wow! Mul on kahju, et ma taasavastasin luule siis, kui kõik mu raamatupoe kinkekaardid olid juba realiseeritud, sest praegu ma annaks ükskõik mida, et saada endale kas Juhan Viidingu või Rummo kogumikku. Ohjah. Igatahes. Mina jõudsin Balti Jaama ja mulle jalutas vastu Liisa. Siis helistas Piia, kes ka varsti jõudis. Trammipeatuses kohtasime Annat.
Läksime kõik koos täikale ja tulime sealt tagasi asjadega. Üllatavalt hea täika oli. See on lahe, kuidas müüjad päris ei taju, et kui ma küsin hinnast 1€ alla, siis see on ju 15.- alla. See on lõbus. Niimoodi sain ma endale 3€ asemel 2€ maksva mantli (Piia sai ka! Lahe müüja oli!!) ja siis ühe toreda kleidi. Hoolimata sellest, et sain ainult kolm asja (kolmas oli käevõru) olen ma rõõmus, sest see on minu kohta väga hea saak. Liisa läks. Piia läks. Meie Annaga läksime Bristosse. It'd been a long time ja seal olid värsked saiad ja see maitses imehea.
Siis ruttasin isa töö juurde, kus tegin järgnevad 4 (?) tundi klassiraamatut. Tuleb täitsa tore ja ma jäin rahule. Esmaspäeval peab ainult viimased lihvid tegema. Liisa tuli ka sinna ja siis me juba läksime Vanalinna.
Liikusime Laiale tänavale ja kuna õues oli juba külmemaks läinud läksime kohe Nukuteatrisse sisse. Istusime kohvikusse maha ja rääkisime sutsu juttu. Eemalt nägime tuttavaid (see oli alles algus). Siis tuli kohvikuneiu meie juurde ja küsis, kas me tahaksime saiu. "Ee... raha.. ei.. ei ole.... ei taha vist nagu." Ta ütles, et need on tasuta, sest ta peaks nad tegelikult ära viskama, kuna homme on tähtaeg. Nii me siis sõime saia ja kooki. Siis hakkas aga tuttavaid nägusid aina juurde ja juurde voolama. Ja neid imbus ja imbus ja imbus ja mul hakkas kohe päris naljakas. Üks hetk saime saali ja istusime Liisaga maha ja siis hakkas esimene etendus. Ma vist peaks mainima, et me olime 32.KK teatriklassi lõpuetendustel. Novot. Ma etendustest väga ei räägiks, sest ... ma ei oska neist midagi rääkida. Peale selle, et teine etendus oli parem, kuid siiski jäi kohati väga segaseks. Teises etendused mängis ka Kerttu ja Kätlin ja veel paar tuttavat nägu. Oh well.. peale etendust puhusime Kerttu ja Kätliniga paar sõna juttu ja siis läksime ära.
Siis ma suundusin kunstilisest õhkkonnast väga poliitilisse õhkkonda. Läksime Piiaga viimasesse "Valmisstuudiosse" Sellest siis nii palju, et debatt oli väga lahe, teravmeelsusi oli palju (mis oli veel lahendam) ja.. ma leian, et Sven Mikser on tore. Aga, mitte poliitikast ma ei taha rääkida. Ei. Nimelt. Ma tahan rääkida, sellest, et igal inimesel maailmas on teisik (Piia usub sellesse sügavalt). Eilne "Valimisstuudio" oli minu jaoks aga kõige suurem tõestus sellest. Nimelt. Publikus, Keskerakonna pooldajate seas istus Stefani teisik. Ja ma ei räägi sellisest sarnasusest, et neil on samasugune lõug või samasugused prillid. Ei! Ma räägin sellest, et neil oli samasugune lõug, samasugused prillid, samasugune soeng, samasugused silmad, samasugune pilk jne jne jne .. Nad olid kaksikud! See oli hirmuäratav, kuid samas naljakas. Tõsiselt naljakas! Nojah. Mul on kahju, et me sellest sarnasusest pilti ei teinud.. aga las ta olla.
Siis ma läksin Piia juurde, kus me vajusime magama ja siiiiiis hommikul ma tegin pannkooke. Tegime Piia kapi tühjaks (ta saab oma tuppa uue kapi) ja siis läksime kinno.
Peale väikeste viperuste jõudsime Solarisse ja ostsime piletid. Film: "Black Swan." Ma pole mitte kunagi mitte ühegi filmi jooksul reaalselt värisenud, kuid eks ükskord on ikka esimene kord. Väga hea film. Väga õudne film. Väga psühh film. Kinosaalist väljudes mul sees keeras veidi... hirm. Või pigem šokk. Jah, šokk. Oli ikka õudne film. Aga hea. Õudne. Aga hea.
Olen nüüd õhtu otsa teinud muusikaajaloo konspekti. Enda jaoks läbi töödanud ja ümber teinud.
Lugesin ennem aasta taguseid postitusi.
Tahaks mingit head raamatut lugeda. Aasta tagasi ma lugesin raamatut "Rhett Butler's People" ja enne seda olin just lugenud "Wikmanni poisse." No mulle üldse ei meeldi kirjutada raamatute ja saadete nimesid, sest ma ei suuda neid käänata, sest siis ju nimi muutub. Õõh.
P.S. Kreeka eurolaul on valitud ;) Väga erinev tavalisest.
Voy a dormir? No sé.
Hasta luego!

Hiiumaa pannakse lukku kell 17:30

Neljapäevane iseseisvuspäev möödus kodus. Vaatasime hommikul paraaadi ja ma vaatasin neid sõduripoisse ja mõtlesin, et wow - sõjavägi on lahe, sest nad on nii distsiplineeritud ja see oli lahe ja mul tekkis kiiks, et kui ma midagi 12nda lõpuks välja ei mõtle lähen sõjaväkke ja saan paraadile.Mu unistused purunesid, kui ma sain teada, et ainult parimad saavad sinna. Siis tuleb ju jälle pingutama hakata. Küpsetasime juustusaiakesi, käisime koera jalutamas ja vaatasime ka pingviinide paraadi. Suhteliselt tüüpiline 24. veebruar.
Reede ma sain kooli teiseks tunniks, olime koolis, tegime geograafias töö ja naersime veidrate asjade peale. Või hoidsime ihu hingega naeru tagasi. Piia sai minuga inkas istuda.
Ja terve pärastlõuna veetsin ma raamatukogus ja lugesin luulet. Selline luulepärastlõuna. Alguses oli ka Piia minuga ja otsis oma giidiõppe lõputööks materjali, kuid siis ta jättis mu ja ma lugesin läbi 100 luulepärli. Mul tekkis üks küsimus - miks ei ole ühtegi Hando Runneli 100 luulepärli valikus olevat luuletust kuskil üles kirjutatud? Ja ma võin kihla vedada, et kui kõik luuletused on ETV-s ära olnud ilmub luulekogumik "100 luulepärli". Nii ma siis olin vastupidav, jätsin Hando Runneli kus see ja teine ja valisin välja 3-5 luuletust.
Oli aeg ja ma läksin isa töö juurde, kuhu tuli hiljem ka Piia. Tegime ühe fotokonkursi jaoks pilte ja ... ma arvan, et ma sain kõik, mis vaja ja jõudsin isegi normaalsel ajal koju.
Laupäeva hommik algas nagu koolihommik - kell 6. Sõime hommikust ja asusime teele Hiiumaa poole. Väike uinak ja me olime jääteel. Jäätee oli õudne. Kõik hoidsid oma elu eest kinni ja ma sõitsime. Mõned praod, halb tee, veidi parem tee ja me olime kohal. Sõitsime natukene Hiiumaa peal ringi. Hakkasime juba suunduma Kõpu tuletrorni poole kuid kui meil oli 38 km jäänud hakkas järsku auto vibama, ühte tee otsa, siis teise, siis jälle teisele poole siis väike kannapööre ja vastu teeäärset lumevalli. Kõik jäid terveks, kuid paar sekundit olime sõnatud. Teed Hiiumaal on lihtsalt ääretult libedad, mingist soolast polnud haisugi. Sõitsime siiski veel edasi, kuid siis võttis auto uuesti vibama ja me otsustasime, et adrenaliini üheks päevaks küll. Läksime Kärdlasse tuttavate juurde. Sõime, jõime kohvi, käisime Kärdlas veidi ja siis sõime veel. Kell neli hakkasime ära minema, et jõuda uueti mööda jääteed tagasi.
Kui me siis Heltermaale jõudsime ja seda järjekorda nägime olime šokeeritud. Midagi väga hullu polnud, aga kuna kõik olid meile kinnitanud, et on laupäev ja vaevalt keegi laupäeval tagasi läheb, vaevalt, et üldse minejaid on, siis me olime veendunud, et saame koju. Saime aga teada, et tee, mis tahad, vilkuriga autost edasi enam peale ei saa. Me olime vilkuriga autost umbes 20 auto kaugusel. Pöörasime auto nina teistpidi ja läksime sadamasse. Ka seal naeratas meile viimase praami taguots. Rohkem praame laupäeval ei väljunud. Hiiumaa pannakse lukku kell 17:30, kuid juba kell 17:00 on sealt lahkumine raskendatud.
Niisiis me olime Hiiumaal lõksus ja suundusime tagasi Kärdlasse. Šoppasime ennem Selveris ja siis läksime tagasi oma võõrustaja juurde. Ta tegi meile kooki ja me vaatsime Eesti laulu.
Sellest ka nüüd. Ütleme nii, et ma ei väsi kordamast kui palju parem on see laul unplugged versioonis, mida saate kuulata siit 00:40 pealt. Aga. Ma ei väsi ka kordamast, et Jaani teeb minu eest kõik ära. Superstaarisaatesse minna ei saa. Nüüd ta napsas minu eest minu lapsepõlve unistuse ja läheb Eurovisioonile. No kes nii teeb? :))
Igatahes.. kui viimased kaks laulu olid hääletustules, siis ma vaatasin ja ma ei suutnud otsustada kumb oleks õigem võitma. Mu ema ütles sellepeale täna väga hästi: "Eesti Laul tahab koos keeta makaroni- ja hernesuppi." Oh, well...
Õhtujuhid.. mahaloetud naljad ei ole head. Seepärast ehk näitlejad ongi paremad õhtujuhid, sest nad oskavad mahaloetud teksti ehedalt esitada. Oh, well...
Ja ka tänane hommik algas kell 6 ja me ootasime Heltermaal tund aega ja siis saime jääteele ja kella 12-ks olime kodus.
Kirjavead ajavad mu hulluks.
Aga nüüd saab süüa. Ja homme ma lähen kooli ja koori. Kas pole vaimustav?
Nimelt kolmapäeval mulle koitis, et see aasta on laulupidu ja mu to-do-list (see list on fiktiivne, kuid ta on mu peas olemas) sisaldab ka lauset: "Laula laulupeol laulukaare all!" . Ma ei läinud küll aasta alguses segakoori, kuid mõtlesime Liisaga seda järgmine aasta teha. Ma siis lihtsalt liitun pool aastat varem, sest see oli selline now or never situatsioon. Super B!
Jätan teid nüüd siia ja sinna ja panen hingele, et te kindlasti vaataksite ära selle unplugged versiooni!!!!