Kill me now, 'cause i believe in you now.

Franz Ferdinand käib taustaks ja mul oli kogu aeg peas panna pealkirjaks üks teine lause, kuid... neid rütmiliselt vapustavaid fraase on ta lauludes nii palju, et ma ei tea.. peaks selle plaadi vist kirjutades kinni panema, sest vastasel juhul koosneks terve mu ülejäänud postitus vaid kõrvu helisema jäänud laulusõnadest.
Ma ei pane seda kinni... i get off on my own.
Paistab, et eelmise aasta lõpp oli väga kiire, sest detsembrikuus tuli ainult üks kõmuline sissekanne ja rohkem mitte midagi. Õnneks on mul kõik vahepeal toimunu ülesmärgitud ka mujale, seega ma ei hakka oma lugejaid koormama detailse sissekandega kõigest, mis nende kolme... tegelikult nelja nädala jooksul toimunud on. Olulisemast kõnelen siiski.
Seal juba tolmuga kattunud minevikus sain ma Eesti Vabariigi parimaks etlejaks ja ma luban endal sellega uhkustada, sest ma olin ikka kõva paar päeva kõrvust tõstetud. Samal esmaspäeval tormasin ma ühelt lavalt ruttu teisele ja toimus Stuudio vahekokkuvõte. Lava taga kõik hiilisid nagu hiired. Ja nagu tõelised hiired krabistasime ka ikka päris korralikult, sest see põrand oli lihtsalt võimatu nagisedes iga sammuga, mis tehti. Minu etteasted läksid iseenesest hästi, kuid proovis paremini. Nagu juhendajadki ütlesid.. proovis tuleb anda 100% selleks, et laval saaks anda 120%.
Mõni aeg peale vahekokkuvõtet (st. nädal hiljem) käisin ühe näidendivõistlusel näidendeid ette lugemas. Mõni noore kirjutatud töö oli vägagi intrigeeriv, teisel juhul aga hoidsime kõik hammastega põskedest kinni, et jumala eest naerma ei purskaks. Vist saime hakkama.
Jõuluball oli ka! Pildistasin. See aasta suutsin ikka tohutult paremini oma energiat säästa ja selle üle on mul ainult hea meel. Tantsida sai ka ja õhkkond oli vägagi glamuurne. Punane vaip ja puha.
Vaheajale läksin ma kultuurselt, esinendes kõigepealt Jaani kirikus (esimest korda oma elus!) ja õhtul käisin vaatamas etendust "Karlsson Katuselt." See.... see oli lihtsalt nii tohutult armas! Paar korda oli tahtmine lavale joosta ja Mirkot kallistada ning öelda: "Ära muretse! Kõik saab korda!!" Selline.. südantsoojendav tükk.
Aga jõulud ma veetsin kodus. 24ndal olid meil mõned sugulased külas ja ma kudusin Piiale sokke (jõulukingiks). Kui need sokid valmis sain võtsin kätte oma pooleliolevad Snoopysokid. Terve 25nda hommiku ma istusin nende sokkidega teleri ees ja vaatasin MTVd, kust tuli saade, mis järjestas läbi aegade parimaid artiste. Aga see jäi pooleli 40nda juures, et ala vaadake kunagi edasi. Okei.. aga peale seda hakkas kohe saade  "100 best songs of the 00's" Vot see oli lahe! Lapsepõlv ja puha! Aga.. teate mis? Ka see jäi umbes poole peal pooleli ja enam lõpuni ei läinud. Kumbki saade! Ma olin nii pettunud, aga see-eest ma saingi just oma sokid valmis seega polnudki enam mõtet teleka ees passida.
Õhtul täitus maja sugulastega ja ma tegin palju, et ennast vaos hoida.. kuidagi ei sobinud mulle tol päeval see mass.. Rahustasin ennast sellega, et võtsin kätte lõngatoki, kerisin suure kera ja hakkasin kampsunit kuduma. Ja nii mu pühad möödusidki - kududes.

Ükskord ammu kui me Tartust tagasi sõitsime ja ma teist Snoopysokki alustasin

25nda öösel läks meil aga elekter ära - suur torm. Ja elekter oli terve päeva ära! Nii ma siis kudusin ja lugesin päevavalguses Kareninat. Elekter saabus nii tunniks ajaks kella kuue paiku õhtul, kuid siis ta jälle kadus nagu tina tuhka.. Ka terve 26 ja 27 oli elekter ära. Kõik see aeg kasutasin ma päevavalgust et lugeda ja kududa. (Lõpuks saingi Karenina esimese osa läbi!) 27 õhtul tuli aga elekter lõplikult tagasi, aga just siis kui mõtlesin, et vaatan, mis suures maailmas toimub.... Vajutasin arvuti tööle ja käis üks suur sirakas ja arvuti oli katki. Emaplaat läks läbi. Funky eh?
Eelmise aasta sisse mahtus veel palju kudumist, lugemist ja segaduste klaarimist.
Üks õhtu saime stuudiokatega kokku. Peamiselt olid seal kohal siiski juba Stuudio lõpetanud, kuid see-eest oli ikkagi tore. Õhtu lõppes minul ja Marisel minikurkide ja meekoogiga Vaike köögis.
Aasta viimase päeva veetsin vastu ootustele kodus (kududes). Alguses see mulle kohe üldse ei istunud, kuid "Armastus kolme apelsini vastu" parandas kõik.
Mõttega ära harjunud oli ka seal tore. Numbri 2012 võtsime vastu silla peal ja mina maanteel joostes ja sellest suure positiivse laengu saanud saatsin ma elus esimest korda ise sõnumeid laiali.
Ja uue aasta esimesel päeval ärkasin omas toas oma voodis. Mida veel tahta?

Nüüdseks on kampsun juba nii kaugel, et hakkan kaelust ja varrukate jaoks auke tegema. Eile tegin aga traagilise sammu. Ma vaatsin seda suurt kere osa kui salli ja... oeh.. kui mul jääb üle lõnga ja kirge koon endale ka sellest lõngast salli, sest see nägi lihtsalt nii lahe välja.
Edasi ootab mind homsest kvaliteetaeg kahe ja poole põmgerjaga, veidi veel kampsunit ja Anna ja Karenina ja piljard. Elu tõotab aina põnevamaks minna ja mul on selle üle ainult hea meel!

Kõrges taeva all, jätkas lugemata tähtede hiilgav koor, vaikselt, oma tuhandeaastalist teed.

Mis oleks veel parem ettekääne blogi kirjutamiseks kui mitte see, et ma olen haigena kodus ja midagi paremat pole niikuinii teha.. kui ehk välja arvata õppida või siis lugeda raamatut, mis pidi juba tänaseks läbi olema.
See aeg, mis on viimasest korrast möödunud tundub meeletult pikka ja sündmuste rohke, kuid tegelikult vist pole seda. Ma olen igatahes teinud jõudsasti märkmeid, et mitte unustada vahepeal toimunut. Midagi väga erilist ma pole saanud üles märkida, peamiselt kooliga seonduvad asjad.
Peale Playboxi arvasin, et saan nüüd aega, et keskenduda jõulukinkidele. Piia sokid (jah, ta teab, et teen talle sokid, nii et see pole spoiler) peaksid olema juba lõppfaasis, kuid kus sa sellega! Koolis on olnud õppimist ja mitteõppimist ja derpimist nii, et vähe pole, mis juba veidi väsitab, aga selles hetkes sees olles tundub kõik ju ääretult normaalne.
Üks hetk hakkas PÖFF, mis toob iga aasta meeletu filmide vaatamise perioodi. Mul on üldse filmid viimasel ajal kuidagi soiku jäänud. Nagu raamatutegagi - nimekiri aina pikeneb, vaadatud, ei saa midagi. Raamatutega on ka nadisti. Ma olen selle aasta jooksul läbi lugenud ainult kaks ja pool kohustusliku kirjanduse raamatut ja see pole üldse kiiduväärt. Praegugi peaksin olema all ja veetma aega Lermontovi seltsis, kuid kiusatus seda vaba aega kuidagi muud moodi sisutada oli liiga suur. Samas, mul on reedeni aega ja see raamat ei tundu ju kõige igavam!!
Üks neljapäev, mis oli kuupäevatähisega 24.november oli ulmeline. Hispaania keeles küsis õpetaja, miks me nii väsinud oleme. Vastasime: "Koolist." Ta küsis seepeale, et miks küll? Me vastasime: "Siin on nii palju asju, mis ei paku üldse pinget ja mida pole hetkel kohe üldse vaja." Näiteks mis? "Keemia." Ja õpetaja sai kohe hoogu juurde ja terve tund ta vestles meile, et kuidas nii keemiat kui ka muid aineid on elus väga vaja. Nagu me seda ei teaks. Aga... pole ju - hetkel. Vastuolu. Keemiast jõudis ta igatahes Hispaaniasse ja sealsesse majanduslikku olukorda ja tänavapilti. Sealt tagasi keemiasse ja viimased kümme minutit olime ka hispaania keele juures, kus Kristiina (vist?) vastas kodust tööd ja siis oligi tund läbi.
Sama päeva vene keel flippis ka korraks ikka täiesti. Nady Vest (meie vene keele asendusõpetaja viimased kaks kuud) arutledes Vatikani üle ütles, et ka Osama Bin Laden on saanud Nobeli rahupreemia, sest on Vatikanis käinud. "Ja kellega ta seal kohtus, kas teate," küsis ta meilt. Me ütlesime ilmselge vastuse: "Paavstiga." See aga ei seletanud meile, miks ta selle eest rahupreemia olla pälvinud. Ei hullu. Õpetaja seletas ka selle: "Noh, paavstiga jah, aga räägitakse, et ta kohtus veel UFOdega ja peatas tähesõjad." Infinite poker face.
Sama nädala reedel käisime terve gümnaasiumiga Sõpruses vaatamas "Uue Maailma Filmi," mis mulle meeldis. Kuna see oli dokumentaal tõmbasin pidevalt paralleele Ken Saane erinevate dokumentaalidega ja tänasin pidevalt heli ja valgustust ja pilti, mis olid valgusaastate erinevusega. Sama päeva õhtul läksin veel emaga uuesti kinno, kuid seekord vaatama filmi "The Help," mille raamtu olime suvel emaga mõlemad läbi lugenud.
Ma harilikult ei salli, kui öeldakse iga viimase kui asja kohta, et "See puudutas mind," kuid seekord tegin seda ka mina. Nagu alati on raamat veidi parem, kuid see film ei jäänud väga palju alla. Ma ei tea, kas asi on filmi temaatikas või selles emotsioonis, mis selles filmis valitses, kuid see läks mulle tohutult hinge. Mulle meeldib õelusest lugeda ja olla siis hästi pahane selle raamatu peale ja see film/raamat on just selline. Tõesti soovitan - nii raamatut kui filmi.
Terve selle nädala olin üldiselt maadelnud, et pühapäevaks valmis saada etüüd oma objektiga. See kuidagi ei tulnud ja ei tulnud. Kohutavaim oli aga see, et reede vastu laupäeva nägin ma unes, kuidas ma tegin perfektset etüüdi ja üles tõustes ei mäletanud ma muud, kui et ma nägin unes etüüdi, kuid milline see oli ja mis seal oli... pole halli aimugi.
Laupäeval peale terve päeva kodus õppimist ja prügikotga maadlemist suundusin linna, et minna PÖFFile. Vaatasime Piiaga filmi "Artist." Ooo see oli hea!!! Tummfilm, mis rääkis 1920ndatest, kui tummfilmi asemele hakkas tulema helifilm. Aga kõik oli tummfilm. See oli midagi nii uut ja värskendavat ja head!! Tõesti soovitan taaskord.
Pühapäeval õppisime Piiaga psühholoogiat ja õhtul ma läksin Stuudiosse, et laupäeval välja mõeldud vaimusünnitis ette kanda. Kõik tuli välja nii nagu pidi, kui välja arvata vaid see koht, mil ma olin etüüdis nii sees, et lõin endale kahe lahtise käega näkku. Jätkasin etüüdi ja aina mõtlesin, et midagi läks valesti. Ma ei saanud oma errorist ennem aru kui hakkasin tundma, et nägu kipitab.

28.11 on aga päev, mil logaritmid muutusid korraga õudsaks. Praeguseks olen nendega uuesti sõbrunenud ja süüdistan meie vahepealses tülis liiga kaua koos veedetud aega. Me lihtsalt tüdinesime teiseks matemaatika tunniks üksteisest ära.
Sama nädala kolmapäev oli vene keeles taaskord sõnatuks tegev. Meil on teemaks praegu usk. Loeme mingeid tekste usu kohta ja kui olime jõudnud kohta, kus tuli ette sõnapaar Neitsi Maarja ütles õpetaja Vest: "Ei tea nüüd jah, kuidas see Maarja olles neitis siis lapseootele jäi. Arvatavasti tulnukatest." Nii.. selle lausega saavutas ta tahtmatult kõigi tähelepanu. "Kas te teate, miks Eestit nimetatakse Maarjamaaks?" Piia vastas meie kõigi eest sellele ajaloos pidevalt esitatud küsimusele: "Sest Neitsi Maarja on Eestimaa kaitsepühak." Nady naeratas selle peale.. aga see naeratus oli kuidagi ironiseeriv, nagu ta mõtleks: "Oh, teid kergeusklikke." Ta aga ütles: "Nojah, seda ka, kuid arvatakse, et ta on siitkandist pärit. Et kunagi valiti välja sobivaim nooruk euroopast, kes oleks võimeline maaväliste olenditega järglasi saama." See ... mul pole siiani sõnu. Ja üleüldse. "Kuna Neitsti Maarja sai järglase tulnukatega, siis kõik Kristuse järglased ei olnudki täiesti inimesed," ütles ta, "Praegu ongi avastatud, et inimeste DNAd on kõik nii erinevad. Osad polegi inimesed. On segaverelised." Oma elutarkust jagades lisas ta veel, et kuna ülestõusmispüha tõestab, et Jeesus polnud surelik ja oli surematu, siis ta elas ju edasi. Ning arvatakse, et Leornado da Vinci oli Jeesus.
Lahkusime sealt tunnist tundega, et meid õpetab praegu vene keeles tulnukas.

Õhtul läksime Kaisa ja Piiaga uuesti PÖFFile. Seekord film "Vaheseinad." Ütlen, et ma pole siiani näinud PÖFFil ühtegi halba filmi. Käin muidugi ka hästi vähe alati, kuid õnneks pole pidanud siiani pettuma. See film oli tohutult armas, siiras ja meeletult geniaalne.
Neljapäeval oli ooper "Manon Lescaut," millega ma väga rahule ei jäänud, kuid siiski leian, et ükskõik kui halb mõni etendus ka poleks - pole kellelgi õigust seda kritiseerida sõnadega: "Tra see eit ei jää ka surres vait." Ometi ma midagi säärast nägin ja see ei mahu mulle pähe. See oli lõpuaaria. Seda laulis Aile Asszonyi, kes on üks hinnatumaid ooperisoliste Eestis üldse!!  Ma leian, et selliste inimeste suhtumine pole mitte midagi muud kui naljakas ja ääretult matslik. Ja ma olen rahulik. Täiesti rahulik.
Nädalavahetusel külastasid mu kodu Piia ja Kaisa. Tegime fondüüd ja vaatasime kahte filmi. Tommy Wiseau "The House That Drips Blood On Alex" ja Spielbergi "Catch Me If You Can."

Eile oli koolipäev lühike. Viimased kolm tundi jäid olemata. Läksime Liisaga keemia ajast Koidulauliku jaoks harjutama ja peale seda tundi lahkusimegi koolist, et ennast vaimselt ette valmistada eelseisvaks konkursiks. St. istusime Kehrweideris ja olime nagu kaks näljas ja paljas kunstnikku lugedes kokku oma sente, et kahepeale üks tee saada.
Oh, kui ammu ma pole käinud kuskil deklameerimas. Žürii, koht ja mõned osalejad olid juba tuttavad. Tunne oli nagu oleks kodus olnud. Väringi oli võrreldes eelnevate aastatega tunduvalt väiksem ja esitus ise meeletult parem. Ma jäin väga rahule. Ma arvan, et suurt rolli mängisid seal minu tekstid, mis ma valinud olin. Need olid lihtsalt nii tohutult ilusad. Ja lõpptulemuse sain ma teada kui olin juba Stuudios. Õnnis oli saatnud mulle sõnumi: "Sa oled lihtsalt võrratu! Esmaspäeval Pärnu, tulen ka! Aitäh!" Niisiis... kolm aastat ja lõpuks sain ma Vabariiklikele. Kord enne sain lihtsalt laureaadiks, aga Pärnusse finaali saamine on hoopis midagi muud.
Nüüd pean aga esmaspäeval ennast kuidagi majandama niimoodi, et olla kella neljaks tagasi Tallinnas Stuudio vahekokkuvõttel.
Vot nii keerleb minu elukene praegu. Sokid ja raamat on pooleli, see-eest etüüdid ja loomad valmivad kiiremini kui oleks osanud oodata.
Midagi lume sarnast on maha tulnud. Naljakas. See tundub mulle siiski veider, sest ma olen veel mõtetega novembris ja novembris ju ei tohiks lumi maha tulla (eelmine aasta on ilmselge näide, et EI TOHI). Ikkagist, ta tuli ja ma loodan, et teda tuleb juurde ja et ta ära ei sula.

Everybody being all sexy and knowing it

See nädal oli nii kaootiline. Kogu aeg näpistasime aega, et proove teha, põlv tahtis ära surra ja lisaks kõigele oli Stuudios ka kõik korrad, kas liikumine või lavavõitlus. Lihas kasvab! Lisaks sellele, et kogu aeg olid proovid ja kõrvus kumises mingi ebamäärane dubstep, pidi pidevalt ka töödeks õppima. Ma olin enda üle väga uhke, kui sain kolmapäeval inka vocabulary testi peast teha, sest ma reaalselt olin õppinud! Mind ennast pani ka imestama, et mul on kogu selle halva õppekvaliteedi juures säilinud veel mingid südametunnistuse alged, mis mind kodus vabal ajal panevad Upstreami avama.
Neljapäeval sain taaskord panna ilusa kleidi selga, sest läksime Kaisa ja Piiaga balletti vaatama. Kaks lühiballetti jälle. Esimene "Aeg" oli selline modernsem ja meeldis seeläbi mulle rohkem. Aga nagu teinegi sulas see ka lõpuks veidi kokku. "Teine sümfoonia" oli väga ilus, graatsiline. Ma olin lõpuks aga nii väsinud ja nad kordasid kogu aeg ühtesid ja samasid soolosid. Aga ärge saage valesti aru! Mulle tegelikult väga meeldis!
Ning eilne koolipäev. Lihtsalt... how to put it? Jube. Õues on hall. Tunnid venivad nagu tatt ja mitte nagu see libe tatt, mis märkamatult järsku suust välja kukub. Ei.. nagu selline rõve ja paks tatt, mis peaaegu, et ei venigi. Kui kõik reaalsed tunnid läbi olid saanud ning jäänud oli veel bioloogia (loe: klassijuhatajatund, sest Qstick on... haige?) ja inka (loe: piinakamber) olime kõik nii väsinud, et no kohe rohkem väsinud ei saakski olla. Kui alguses olime inkas kõik niisama sellised, tuimad, siis peale hetke, mil tuli arutlusele küsimus, kuidas hääldada sõna "vehicle" tahtsid kõik vast õpetajale nuiaga pähe anda. Situatsioon: Annely luges ja koperdas sõna "vehicle" juures. Tman seepeale: "Oh, is this a new word for you?" ja siis ütles, et talle nagu näidata, kuidas seda hääldada: "It's vehicle [vi:kl]" Ma sattusin täiega segadusse. Ma ei lugenud kaasa ja seega ma ei saanud aru, mis kuradi sõnast nad räägivad. Tman aga kordab järjekindlalt: "Vehicle. [vi:kl]" Lõpuks leidsin järje ja ütlesin nagu veidi endale, kuid siiski kuuldavalt: "Oh.. you mean vehicle [vi:õkl]?" Tman: "No. It's vehicle [vi:kl]" Ja siis me ütlesime kolm korda üksteisele otsa vaadates kindlameelselt oma varianti. Minnes edasi võtsin ma dictionary lahti ja guess what? It's fucking [vi:õkl]!! 
Nojah. Pärast ma võtsin paar [vi:kl]'it ja sõitsin ema töö juurest läbi, haarasin endale süüa ja läksin kooli tagasi.

Kella pool viie paiku jõudsid ka teised minu kamraadid ja ettevalmistused Playboxiks hakkasid. Kella kuueks olime me valmis ja ka juba grupipildid ära teinud.Kõik nägid väga lahedad välja oma musta triibu ja valgete kinnastega. Olin samuti väga vaimustunud iseendast ning kaalun teinekordki lihtsalt lõbu pärast juurde tupeerimist.
Avamine. Esimesed esinemised ja siis oligi juba meie kord. Põlvitasime maha ja kardinad avanesid. Muusika hakkas mängima. Esimesed viis lööki ja järsku oli vaikus. Fucking DJ-d. Iga aasta on mingi jama. Hiljem tuli välja, et see oli hoopis õhtujuhtide süü, kes juhtmete otsa koperdasid, kuid me kogusime ennast ja kõik tuli siiski välja. Ebatäpsused ebatäpsusteks, kohe kui dubstep algas läks kõik imeliselt. Isegi üks kõige keerulisem koht, mis proovis kohe kuidagi ei õnnestunud. Ja see vise!! Ma lendasin niiiiiiii kõrgele ja kaugele, et kohe woowow! Since Kaisa pole veel jõudnud videosid üles laadida panen siia Simona oma. 
Kui me olime ära esinenud oli ülimalt chill olla. Tahad vaatad, tahad ei vaata. Vahepeal oigasime, et miks kõik väikesed niimoodi aelevad ja siis jälle olime crazy fangirlid, kui Gritsai tantsis. Kui Carolinakad tantsima hakkasid ma mõtlesin: "Nohjah. Jälle. Eks me saame kord võita vb siis kui nad juba lõpetanud on." Siis aga taipasin, et me lõpetame enne neid. Aga see võit pole peale 7. klassi olnud enam üldse oluline. Ausalt. See pole kunagi väga huvitanud, sest tulemus on ette teada. "I thought I had it all figured out!" (Seda tuleb lugeda sellise sügava meeshäälega, mis tavaliselt treilerites on).
Kui tulemused välja kuulutati ning selgus, et me võitsime. No woah! Kust see tuli!??! Panustasime kõikide inimeste kiituste kohaselt, et noh.. äkki kolmas-teine vms. Aga wow! Tõesti väga väga lahe. Epicness kuubis. Mõndade teiste inimeste näod olid kulda väärt olnud, kahju, et ma seda ei näinud. 
Edasi läksime oma tordi ja šampusega linna, istusime Kohvicumis ja pärast seisime mõni minut Kohtuotsa platvormil. Õhtu lõpetasime Piia, Roosi, Merelle ja Kaisaga Mustas Puudlis, kust edasi suundus iga puudel (loe: roju) juba oma koju.


Ma ütleks, et me tegime eile ajalugu. See kõlab ehk veidi tobedalt, et ma räägin Playboxist, kui elu sündmusest, aga see hunnik aega ja energiat, mis me sinna alla iga aasta paneme teeb sellest ikka aasta ühe suursündmuse. Ja ma leian, et mul on see õigus. Nii, et suck this!
Tänan Roosit, kes vapralt kõik üles võttis ja mind pildistamisest säästis. Aitäh!!