It's like a week without Sundays

  Kas te olete kunagi käinud Tallinnas niimoodi ringi, et hing tahab kinni jääda vaadates kortermaju? Ja ma ei mõtle kortermaju vanalinnas või Kalamajas või kusagil mujal sellises kunagi-retro-nüüd-läbikäidav-elav-kant-kohas. Me käisime eile Piiaga kaks korda kinos ja kuna kahe seansi vahel oli tund aega jalutasime Cocast Kosmosesse. Tee peale jäi meile aga üks tänav ja siis me lihtsalt ahhetasime ja ohhetasime seal. Sest... perfektne maja on perfekte. Ausõna, lihtsalt... woow. Tuju läks seda tarbearhitektuuri vaadates nii heaks. Üleüldse, see päev oli väga hea tõusujoonega päev ning see tänav polnud veel kõik. Sellele tänavale järgnev odava piletiga film oli vist päeva tipphetk.
  Ma teen sügava kummarduse Piia ees, kes seda filmi eelkõige näha tahtis, sest ise poleks ma kunagi selle peale tulnud, et minna vaatama "The Ides of March'i." Ma tulin kinost välja ja mul oli terve õhtu tunne, et just see film oli kogu aeg mu elust (jah, ma liialdan) puudu olnud. Väitke vastupidist, kui soovite, kuid see film!! on nii hea, et ma lähen lolliks. See pole nagu mingi superspecial kunstifilm, see pole mingi ulmefilm, see on lihtsalt film poliitikast. Ma tõesti ei oska sõnadesse panna, mis mulle selle juures nii väga meeldis, aga see lihtsalt oli hea. Seal oli oma 4-5 pööret, ja lõpp oli täpselt ... nagu peab olema. Sa tahad veel, kuid tead, et kui film oleks edasi läinud poleks see olnud enam see. Ausõna, ma soovitan seda vaatama minna.
  Nagu paistab olen ma päris kaua siit eemal olnud. Olen igasuguseid asju teinud. Deklameerinud (nii koolis kui kooliväliselt), väisanud Von Krahli, Viimsi keskkooli ja mitmeid muid huvitavaid kohti.
Käisime kunagi veebruari alguses Solarises "Lõvikuningas 3D'd" vaatamas. Ma lahistasin nende suurte prillide taga nii kõvasti nutta, et terve toolirida vappus. Siis aga hakkasin naerma, sest naljakas on kinos - avalikus kohas - nii emotsionaalne olla.
  Meil käisid inglased külas. See oli ka tore, jalutasime mööda linna, sain veidi külmetada, aga kohe ravisin end jälle terveks. Koolis oli stiilinädal. See aasta ehk vähem tähelepanuväärne kui eelmine aasta, aga siiski tore. Kui kooliteemadel aga viriseda, siis ikka samad asjad ning kohutavate asjade nimistusse lisandus ka vene keel. Kujutage ette õpetajat, kes on täiesti aware sellest, et tema õpilased (mõned haruldused välja arvata) ei oska vene keelt üldse. Nii ja nüüd kujutage ette, kuidas ta üks hommik tõuseb üles ja mõtleb: "Annan neile koduseks tööks referaadi teha!" Kas see pole mitte tore? Ma ütleks, et see on lause imetore! Me kääname kuus aastat tabeli abiga suvakaid lauseid, mille tähendusi me ei mõista ja siis üks hetk lajatakse meile Romanovite dünastiaga lagipähe!
  EESTI LAUL oli ju ka! Heh, see oli ka päris huvitav. Mulle meeldisid see aasta päris mitmed lood, nii et kui lõpus oli valik kas Lenna või Ott, siis ma olin peaaegu erapooletu. Võiduga jäin rahule. Üleüldse mulle meeldis, et vastamisi jäid kaks eestikeelset ballaadi. Tunnen, et seekord valitigi Eesti Laulu. Ainult, ma kardan selle Eurovisooni pärast see aasta. Armeenia on teatanud, et ei osale. Venemaa saatis laulma mingisugused memmed. Kreeka on kriisis, nii, et sealt ei pruugi väga suurt ja vinget show'd tulla. Kuhu siis minu kabuum! show'd ja derbid laulud jäävad? Praegu just vaatasin, et Rootsi valib oma finalisti täna. Keeping my fingers crossed.
  Suursündmus! Ma saatsin oma 5 aastat vana MP3'e lõpuks oma viimsele teekonnale. Või noh.. jätsin ta sinna, kuhu ma ta viimati asetasin - trepi peale. Läksin lõpuks ajaga kaasa ja ostsin endale iPod'i. Loodan nüüd viimaks populaarne olla ("I will be popular! I will be popular! I'm gonna get there - popular!" Ohh Rootsi...).
  Stuudios käib töö etenduse suunas.
  Kevad tuleb, see on tore. Varsti saab hakata läbi vanalinna kooli jalutama! Kevadet on tunda ka sellest, et kogu aeg on midagi teha. Kohe tee ja tee ja tee! Aprill tuleb hullumeelne ja siis tuleb mai ja siis ongi kool läbi.
Aga praeguseks on vast kõik. Minge kinno! Või leidke mõni muus viis selle filmi vaatamiseks!!

You are the word, the word is 'destroy'

  Kui vaadata mööda sellest, et kool tahab õpilasi ära süüa, läheb kõik muu väga hästi. Maa tiirleb ikka veel ümber päikese ja põrgus on palavalt kuum, kuigi mõnikord, avastades midagi täiesti ebaloogilist on tunne, et see koht seal sügaval hakkab vaikselt jäässe minema.
  Eile oli koolis moeshow. Esimest korda polnud ma üritusega mitte ühestki otsast seotud - ma ei osalenud, korraldanud ega isegi pildistanud (ainult oma tuttavatest tegin mõned ülesvõtted)! Alguses oli jõle veider.. polnud ikka nagu mitte midagi teha.. lihtsalt istusin saalis ja ootasin, et kell saaks 18. Üpris veider.
Eelmine nädal oli üpriski killer koolinädal, arvestades, seda massi töid, mis meil oli, pluss.. ma suutsin endale kaela jätta veel kolm järeltöödki. Aga ma olen nii uhke enda üle, sest hoolimata kõigest polnud mul sel nädalal ühtegi tööd, millele ma oleksin läinud õppimata. Ma olen suutnud oma lubadust täide viima hakata ja saingi mitu kroda sel nädalal mõelda, et ma olen maksimaalselt õppinud.
Ma käisin ka lõpuks ju "Ajuloputust" vaatamas. See on nüüdseks küll juba kaua aega tagasi, kuid siiski piisavalt lähedal, et sellest veidi muljetada - see oli väga hea tükk! Esimestest hetkedest olin ma täiesti lummatud, sest see muutus murdosa sekundiga nii paeluvaks, et kohe õudne! Ja need ahvid! Tõesti... näitleja elas oma elu ja nukk oma.
Praegu Stuudios ka... kuulan, kuidas Mirko vanematele olijatele nukku õpetab. Ja see nukumaailm on, ma ütlen teile ausalt, ikka väga väga põnev! Proovige korraks.. kas te suudaksite mõtelda, nii nagu nukk mõtleb? Ma ei ole nukunäitlemisest kunagi sellise nurga alt mõtelnud, et nukk peaks ka mõtlema. Aga see ongi vast selle võlu, et nagu ballettki - see tundub ääretult kerge ja õhuline, kuid nõuab tegelikkuses äärmist pingutust.

Käisime eile Annabeli juures, seal oli tore. Naersime ja jutustasime ja naersime ja naersime ja tantsisime. Haha.. me eile kiusasime Atsiga Piiat ka kogu aeg.. See nägi välja nii, et sõnatult leppisime Atsiga ühe loo kokku, kersime pinget ja siis kõdistasime/togisime/vms Piiat selle loo taktis. Peamine hitt oli "Uhti-uhti uheksti.." Jah.. see kõlab veidralt, ega ma ei eeldagi, et peaksite seda mõistma.
Käin praegu jälle Õnnise juures deklameerimas. Varsti on 32.kk's deklameerimine. Praegu aitan ise ka ühte noort tütarlast ja see on tõsiselt põnev. Olla seal andja rollis, ma mõtlen. Saan kogu oma olemasolevad teadmised mängu panna.
Üks päev sõitsin bussiga koju, mõtlesin kõikide oma kohustuste peale ja äkitselt mulle meenus minu öökapi teine sahtel. Ängistus valdas mind. Seal sahtlis, nimelt, on minu pooleliolev kampsun. See lihtsalt on seal ja ootab, et ma ta kätte võtaks ning valmis teeksin. Täna ma siis võtsin ta lõpuks kätte ja kudusin. Ja kohe kudusin mõnuga. Ma ei jaksa ära oodata, millal see valmis saab, sest ma ei kujuta ette, kas see nüüd istub või kohe üldse ei lähe.

Ma tahan poodi minna ja muusikat osta.
Liblikaefekt on paeluv. Ma aeg-ajalt ikka mõtlen, mis kõik oleks teisiti, kui ma oleksin väikesed sammud hoopis teises suunas astunud... Jah, liblikaefekt on paeluv.
Tahaks kokku võtta, et kõik on täitsa ponks ja elu veereb üpriski tavaliselt, oma väiksemate ja suuremate üllatustega.

Kill me now, 'cause i believe in you now.

Franz Ferdinand käib taustaks ja mul oli kogu aeg peas panna pealkirjaks üks teine lause, kuid... neid rütmiliselt vapustavaid fraase on ta lauludes nii palju, et ma ei tea.. peaks selle plaadi vist kirjutades kinni panema, sest vastasel juhul koosneks terve mu ülejäänud postitus vaid kõrvu helisema jäänud laulusõnadest.
Ma ei pane seda kinni... i get off on my own.
Paistab, et eelmise aasta lõpp oli väga kiire, sest detsembrikuus tuli ainult üks kõmuline sissekanne ja rohkem mitte midagi. Õnneks on mul kõik vahepeal toimunu ülesmärgitud ka mujale, seega ma ei hakka oma lugejaid koormama detailse sissekandega kõigest, mis nende kolme... tegelikult nelja nädala jooksul toimunud on. Olulisemast kõnelen siiski.
Seal juba tolmuga kattunud minevikus sain ma Eesti Vabariigi parimaks etlejaks ja ma luban endal sellega uhkustada, sest ma olin ikka kõva paar päeva kõrvust tõstetud. Samal esmaspäeval tormasin ma ühelt lavalt ruttu teisele ja toimus Stuudio vahekokkuvõte. Lava taga kõik hiilisid nagu hiired. Ja nagu tõelised hiired krabistasime ka ikka päris korralikult, sest see põrand oli lihtsalt võimatu nagisedes iga sammuga, mis tehti. Minu etteasted läksid iseenesest hästi, kuid proovis paremini. Nagu juhendajadki ütlesid.. proovis tuleb anda 100% selleks, et laval saaks anda 120%.
Mõni aeg peale vahekokkuvõtet (st. nädal hiljem) käisin ühe näidendivõistlusel näidendeid ette lugemas. Mõni noore kirjutatud töö oli vägagi intrigeeriv, teisel juhul aga hoidsime kõik hammastega põskedest kinni, et jumala eest naerma ei purskaks. Vist saime hakkama.
Jõuluball oli ka! Pildistasin. See aasta suutsin ikka tohutult paremini oma energiat säästa ja selle üle on mul ainult hea meel. Tantsida sai ka ja õhkkond oli vägagi glamuurne. Punane vaip ja puha.
Vaheajale läksin ma kultuurselt, esinendes kõigepealt Jaani kirikus (esimest korda oma elus!) ja õhtul käisin vaatamas etendust "Karlsson Katuselt." See.... see oli lihtsalt nii tohutult armas! Paar korda oli tahtmine lavale joosta ja Mirkot kallistada ning öelda: "Ära muretse! Kõik saab korda!!" Selline.. südantsoojendav tükk.
Aga jõulud ma veetsin kodus. 24ndal olid meil mõned sugulased külas ja ma kudusin Piiale sokke (jõulukingiks). Kui need sokid valmis sain võtsin kätte oma pooleliolevad Snoopysokid. Terve 25nda hommiku ma istusin nende sokkidega teleri ees ja vaatasin MTVd, kust tuli saade, mis järjestas läbi aegade parimaid artiste. Aga see jäi pooleli 40nda juures, et ala vaadake kunagi edasi. Okei.. aga peale seda hakkas kohe saade  "100 best songs of the 00's" Vot see oli lahe! Lapsepõlv ja puha! Aga.. teate mis? Ka see jäi umbes poole peal pooleli ja enam lõpuni ei läinud. Kumbki saade! Ma olin nii pettunud, aga see-eest ma saingi just oma sokid valmis seega polnudki enam mõtet teleka ees passida.
Õhtul täitus maja sugulastega ja ma tegin palju, et ennast vaos hoida.. kuidagi ei sobinud mulle tol päeval see mass.. Rahustasin ennast sellega, et võtsin kätte lõngatoki, kerisin suure kera ja hakkasin kampsunit kuduma. Ja nii mu pühad möödusidki - kududes.

Ükskord ammu kui me Tartust tagasi sõitsime ja ma teist Snoopysokki alustasin

25nda öösel läks meil aga elekter ära - suur torm. Ja elekter oli terve päeva ära! Nii ma siis kudusin ja lugesin päevavalguses Kareninat. Elekter saabus nii tunniks ajaks kella kuue paiku õhtul, kuid siis ta jälle kadus nagu tina tuhka.. Ka terve 26 ja 27 oli elekter ära. Kõik see aeg kasutasin ma päevavalgust et lugeda ja kududa. (Lõpuks saingi Karenina esimese osa läbi!) 27 õhtul tuli aga elekter lõplikult tagasi, aga just siis kui mõtlesin, et vaatan, mis suures maailmas toimub.... Vajutasin arvuti tööle ja käis üks suur sirakas ja arvuti oli katki. Emaplaat läks läbi. Funky eh?
Eelmise aasta sisse mahtus veel palju kudumist, lugemist ja segaduste klaarimist.
Üks õhtu saime stuudiokatega kokku. Peamiselt olid seal kohal siiski juba Stuudio lõpetanud, kuid see-eest oli ikkagi tore. Õhtu lõppes minul ja Marisel minikurkide ja meekoogiga Vaike köögis.
Aasta viimase päeva veetsin vastu ootustele kodus (kududes). Alguses see mulle kohe üldse ei istunud, kuid "Armastus kolme apelsini vastu" parandas kõik.
Mõttega ära harjunud oli ka seal tore. Numbri 2012 võtsime vastu silla peal ja mina maanteel joostes ja sellest suure positiivse laengu saanud saatsin ma elus esimest korda ise sõnumeid laiali.
Ja uue aasta esimesel päeval ärkasin omas toas oma voodis. Mida veel tahta?

Nüüdseks on kampsun juba nii kaugel, et hakkan kaelust ja varrukate jaoks auke tegema. Eile tegin aga traagilise sammu. Ma vaatsin seda suurt kere osa kui salli ja... oeh.. kui mul jääb üle lõnga ja kirge koon endale ka sellest lõngast salli, sest see nägi lihtsalt nii lahe välja.
Edasi ootab mind homsest kvaliteetaeg kahe ja poole põmgerjaga, veidi veel kampsunit ja Anna ja Karenina ja piljard. Elu tõotab aina põnevamaks minna ja mul on selle üle ainult hea meel!